Hilisklassitsismi perioodil on kirjutatud ulatuslikke rooma õiguse kommentaare. Rooma õigusteaduse ,,hiigelhooneks" on corpus iuris civilis (Justianus). Pikka aega tunnistati Bütsantsi riiki õigusteaduse kontinuiteeti järgivaks. Juriste-õigusteadlasti nim XI kuni XIII sajandini glossaatoriteks. Neid tunnistatakse Euroopa jurisprudentsi rajajateks. Keskajal arenes hoogsalt õigusteaduse teine haru kirikuõigus. Ilmaliku õiguse juriste kutsuti legistideks ja kirikuõigusega tegelevaid jurisite kanonistideks. Humanistlikust suunast arenes välja loodusõiguse õpetus. Selle uuema aja isaks oli Grotius. Loodusõiguslik õpetus avas tee eraõiguslikele kodifikatsioonidele. XIX saj alguses tekkis Saksamaal vastuliikumine kodifitseerimisele. Savigny astus otsustavalt välja eraõiguslike kodifikatsioonide ja seaduse tekste kommenteeriva õigusteaduse vastu. Tema jaoks elab õigus nn rahvavaimus, kust seda tuleb leida
Corpus dekretorum. Gratianus süstematiseeris materjali ja sealt hakkasid välja kujunema õiguslikud teesid (millist kirikunormi kasutati); juhtudeks ette nähtud teesid; õiguslikud probleemid. Gratianuse tööde põhjal arenes välja koolkond dekretistid, kes olid kanoonilisõigusliku kirjanduse autoriteks. Selle kirjanduse põhjal tekkis omakorda vastav koolitustegevus, so ülikooli stuudium. Inimesi, kes õppisid õigust, hakati nimetama kanonistideks (õppisid kanoonilist õigust) ja legistideks (õppisid rooma õigust). Edasi tuli veel juurde paavstide dekretaalide kogumid. Need koguti kokku nelja erinevasse töösse. 1580 a. anti välja seaduste kogumik Corpus Julis Caninic ( kanoonilise õiguse kogum), mille moodustasid need 4 erinevat allikatekogu. Kanoonilisel õigusel, mis oma olemuselt oli valitsemisõigus, oli Euroopas väga suur tähtsus. Ta hakkas mõjutama väga paljusid valdkondi. Kiriku jaoks tõi kaasa kiriku varade parema administreerimise ja sellega tunduvalt
annaabi.ee 
