määrus on seadusele alluv üldakt. Selle tunnuse alusel erineb määrus seadlusest (dekreedist). Määrus peab alati lähtuma põhiseadusest ja seadustest, mis evivad määruste suhtes kõrgemat juriidilist jõudu. Määruste vastuvõtmise protseduurid pole avalikud Määruste andmine administratsiooni poolt on sisuliselt legislatiivfunktsiooni teostamine, mille on delegeerinud legislatuur. Seega sõltub üksnes legislatuurist, keda, millises küsimuses ja millises ulatuses ta volitab määrusi andma. Seda teostatakse volituse ehk delegatsiooni abil. Põhiseadusest tulenevad põhimõtted määruste andmiseks: Seadusereservatsiooni printsiip tuntud enamikus Euroopa riikides - § 3 lg 1 riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel st eksekutiivvõim ei tohi midagi ette võtta ilma parlamendist tuleneva delegatsioonita. Siit
I ja II astme kohtud on nii organisatsiooniliselt kui ka majanduslikult allutatud justiitsministeeriumile; 3) määrus on seadusele alluv üldakt. Selle tunnuse alusel erineb määrus seadlusest (dekreedist). Määrus peab alati lähtuma põhiseadusest ja seadustest, mis evivad määruste suhtes kõrgemat juriidilist jõudu. Määruste andmine administratsiooni poolt on sisuliselt legislatiivfunktsiooni teostamine, mille on delegeerinud legislatuur. Seega sõltub üksnes legislatuurist, keda, millises küsimuses ja millises ulatuses ta volitab määrusi andma. Seda teostatakse volituse ehk delegatsiooni abil. Õigusteooria ja praktika tunnevad kaht volituse liiki, need on nn. generaaldelegatsioon (üldvolitus) ja spetsiaaldelegatsioon (erivolitus). Generaaldelegatsioon kujutab endast üldiselt määratletud volitust määruste andmiseks, mis võib olla sätestatud põhiseaduses või seadustes. See on pädevus kestvaks teostamiseks. Spetsiaalvolituse all
I ja II astme kohtud on nii organisatsiooniliselt kui ka majanduslikult allutatud justiitsministeeriumile; 3) määrus on seadusele alluv üldakt. Selle tunnuse alusel erineb määrus seadlusest (dekreedist). Määrus peab alati lähtuma põhiseadusest ja seadustest, mis evivad määruste suhtes kõrgemat juriidilist jõudu. Määruste andmine administratsiooni poolt on sisuliselt legislatiivfunktsiooni teostamine, mille on delegeerinud legislatuur. Seega sõltub üksnes legislatuurist, keda, millises küsimuses ja millises ulatuses ta volitab määrusi andma. Seda teostatakse volituse ehk delegatsiooni abil. Õigusteooria ja praktika tunnevad kaht volituse liiki, need on nn. generaaldelegatsioon (üldvolitus) ja spetsiaaldelegatsioon (erivolitus). Generaaldelegatsioon kujutab endast üldiselt määratletud volitust määruste andmiseks, mis võib olla sätestatud põhiseaduses või seadustes. See on pädevus kestvaks teostamiseks. Spetsiaalvolituse all
annaabi.ee 
