Probleem on selles, et põhiseadusnormi juriidiline kehtivus ei garanteeri selle kehtivust sotsiaalses mõttes. Teisisõnu on olnud normide legitiimsus ja nende sotsiaalne kehtivus alati kaks ise asja. Tänapäevane legitimeerimine kujutab endast lõppastmes kommunikatiivset ratsionaalsust. Õigust saab olla ühiskonnas niipalju, kuipalju õiguse subjektid seda oma käitumise kaudu lõppastmes välja näitavad. Selleks et legislatiivsed pingutused vilja kannaksid, peavad kehtivast õigusest tulenevad nõudmised realiseeruma õiguse subjektide käitumises. Nii oleme tähelepanu juhtinud ühele väga olulisele tahule õiguse tänapäevases mõistmises. Sama loomulikult kuuluvad õiguse tänapäevase mõistmise juurde arusaam õigusest tema objektiivses mõttes, õigusest kui suverääni poolt kirja pandud (formaalselt kindlaksmääratud) õigusest
Üheks tüüpiliseks normatiivse reguleerimise vormiks on ka õiguslik reguleerimine. S üldpõhimõtted Avaliku võimu põhiseadusliku ja demokraatliku teostamise aluseks on selle rajanemine õigusel (põhiseaduse preambul) ning võimude lahususe ja tasakaalustatuse (§ 4), demokraatliku õigusriigi (§ 10) ja seaduslikkuse (§ 3 lõige 1) printsiipidel. Nimetatud printsiipide järgimiseks ning igaühe põhiseaduslike õiguste ja vabaduste kaitseks peavad legislatiivsed ja täitev- korraldavad funktsioonid olema eristatud ning täpselt kindlaks määratud ja nende täitmine peab toimuma kooskõlas põhiseadusega ja õigusteoorias tunnustatud põhimõtetega. 1. Demokraatia printsiip Demokraatlikes riikides põhineb seadusandlik võim parlamendi tegevusel. Riigivõim kuulub rahvale ja lähtub rahvast. Rahval on õigus formeerida kõrgemaid riigiorganeid- oma valitud esindajate kaudu kujundada riigi poliitikat
juriidiline jõud? Määrused on valitsuse ja ministrite poolt seaduste alusel ja täitmiseks vastu võetud õiguse allikad/ täidesaatva riigivõimuorgani normatiivakt, mis juriidiliselt jõult on seadusest ja riigipea normatiivsest aktist madalam. Funktsionaalselt on määrused legislatiivaktid, formaalselt haldusorgani aktid. Tuleb hoolikalt kaaluda, kui anda eksekutiivorganitele (Vabariigi Valitsus, ministrid, teised riigiorganid, kellele on parlament andnud seadusega volituse) legislatiivsed funktsioonid – volitused. Õigusteoorias on tuntud kaks volituse liiki: 1 GENERAALDELEGATSIOON – kujutab endast tavaliselt põhiseaduses sätestatud kestvat volitust määrusandluses. SPETSIAALDELEGATSIOON – on ühekordne seaduses sisalduv volitus. Määrusandluse mahu alusel eristatakse: 1 INTRA LEGEM MÄÄRUSED – kehtiva seaduse rakendamiseks antud määrused; PRAETER LEGEM MÄÄRUSED – määrused, kus sisaldub uus õigus;
annaabi.ee 
