13. sajandil mõned linnakodanikud, kaitse alla võetud juudid, 14. sajandil vabad talupojad seega kogu ühiskonna õigusvõimeline hierarhia. Lisaks ürikutele ka kirjadel jm allkirja asemel, uusajal aga selle kõrval, tänapäevani. Et pitsat satuks ainult õigetesse kätesse, võeti mitmeid meetmeid: pitsatihoidja, laegas mitme võtmega jne. Pitsatiõigus 13. sajandi kanooniline õigus (glossaatorid) väitis, et pitseerimisõigus on paavstil, keisril, kuningatel, kardinalidel, legaatidel, piiskoppidel, ordumeistritel, suurte kloostrite abtidel; ilmalikest vürstidel, notaritel, institutsioonidest ordul, toomkapiitlil, maksuvabadel kloostritel. Saksa tavaõigus - shvaabi peegel 1274-75 - ütles aga, et igaüks võib oma asjas pitserit kasutada, seevastu võõras asjas ainult paavst, keiser, kuningad, vürstid, kõik kloostrid ja konvendid, linnad (kui neil on maahärra kinnitatud pitsat ja ainult oma kodanike asjus), kohtunikud kohtuasjus. Võõras asjas kasutati pitserit:
Dictatus papae - Paavst Gregorius VII poolt loodud paavstilik valitsusprogramm, mis sisuliselt teeks paavstist nii ilmalikes kui ka vaimulikes asjades viimase ning ülima otsustaja. Paavstliku maailmavalitsemise programm. See kinnitas paavsti õigusloome monopoli. Investituuritüli: Heinrich IV Canossas - Saksis oli 1073. Aastal alanud Heinrichile poliitiliselt ohtlik mäss, mille võitmiseks vajas ta paavsti abi. Vastuteeneks tuli kuningal lubada paavsti legaatidel saabuda Saksi ja teostada seal kirikureforme, mis oleksid vastavuses Rooma 1074. aasta kirikukoguga kus oli keelatud preestrite abielu ning tunnistati katoliku kiriku varasema traditsiooni vastaselt abielus preestrite poolt jagatud sakramendid kehtetuks. See ajas vaimulikkonna, eriti need, kes olid abielus ärevusse ja boikoteerima kavandatavaid uuendusi. Kõige tipuks keelati Gregorius VII poolt 1075. aastal Roomas
annaabi.ee 
