potentsiaalse koekahjustusega". Kliiniliselt on eristatavad kolm peamist valu liiki: äge, krooniline ja onkoloogiline valu. Äge valu tuleneb kehavigastusest, sõltumata sellest, kas on tegu traumaatilise, kirurgilise või nakkusliku ärritiga. Valusööst on enamasti hästi piiritletud ja järsk, seotud autonoomse närvisüsteemi aktiivsuse füsioloogiliste tunnustega nagu tahhükardia, tahhüpnoe ja kehatemperatuuri tõus. Äge valu on leevendatav analgeetikumide kasutamisega ja vigastatud kudede raviga. Kroonilise valu puhul ei ole alati ilmset seost ärrituse perifeerse allika ja tegeliku valu vahel. Kroonilise valu hoog on sageli halvasti piiritletud ja puudub autonoomse närvisüsteemi vastus. Krooniline valu ei allu sageli valu põhjusele suunatud farmakoloogilisele ravile. Krooniline valu põhjustab unehäireid ja isu vähenemist või kadumist, mis viivad organismi kurtumiseni.
paneb aluse sidemele, millest saab socius. Tänu sellele ei tunne vennad end enam väljatõugatuna, vaid omandavad, vastupidi, imaginaarse kindluse, et nad samastatakse võimuga, mis neid enne mässu kogu oma raskusega rõhus. Hüve, mida Freud selles protsessis näeb, on omaksvõetus ja samastumine seaduse, võimu ja autoriteediga. Väljatõugatuse tunne, mida tänapäeval tekitab majanduslik kriis või etniline või muu võõrus, on nii teataval viisil ravitav või vähemasti leevendatav religioosses ruumis, kus indiviid usub samastumisest osa saavat, olles sümboolses kogukonnas omaks võetud. Ta siirdub etnilise, sotsiaalse või poliitilise väljatõugatu kohalt sümboolse omaksvõetu kohale; ta saavutab juurdepääsu võimupositsioonile, mis seni jäi tema arvates väljapoole haardeulatust." (Krull 1998: 136-137). Kui mässu võimalus kaob, kaob lisaks religioossele sidemele ka väljatõugatuse tunde ületamise võimalus: algpunkti naasta ja leping taasformuleerida
annaabi.ee 
