nende korralikku kuivendamist ning perioodilist sügavkobestamist ja lupjamist. Viljelemine kultuurrohumaana võib tulla kõne alla ka ilma kuivenduseta, kui kasutatakse neile sobiva koostisega heintaimede segu. Rohumaana kasutamisel ei vaja need mullad üldjuhul kuivendamist ja kaetus rohukamaraga tagab iga-aastase küllaldase rikastumise orgaanilise ainega ning huumuskatte struktuurse paranemise. [2] [3] Põllumassiivi metsastamine Valdav osa põllumaast koosneb gleistunud leetjast mullast ja gleistumistunnustega näivleetunud mullast. Lisaks mõned hektarid gleistunud näivleetunud mulda, leostunud- ja leetjat gleimulda. Juhul kui tegu oleks metsaga, siis neil muldadel esineksid järgmised metsakasvukohatüübid: naadi, jänesekapsa-mustika, osja, tarna, angervaksa ja sõnajala. Gleistunud leetjatel muldadel kasvavad metsad kuuluvad naadi kasvukohatüüpi. Tegemist oleks kõrge tootlikkusega salu- ja laanemetsadega. Puistutest domineeriksid kuusikud ja
Leostunud mullad ei karda pikaajalisi sademeid ja ega lühemaid põuaperioode. Mulla profiili ei kogune ülavett. Haritavate leostunud muldade boniteet võib parimal juhul ületada 60 hindepunkti piiri. Leostunud mullad on head põllumullad ja sobivad intensiivseks kasutamiseks. Levinud Tartu ja Viljandi vahelisel alal, Kagu-Eestis. [2] Gleistunud leetjas muld (KIg) on osatähtsuselt kolmas muld põllumassiivil. Gleistunud leetjas muld erineb leetjast mullast eelkõige selle poolest, et profiili alumine osa on gleistunud. Nad on kujunenud tugevasti karbonaatsel lähtekivimil ajutiselt kõrgele tõusvast põhjaveest või seiskuvast pinnaveest tingitud lühiajalise liigniiskuse mõjul. Gleistunud leetjad mullad on kasutusel kultuurrohumaadena või kuivendatud põlluna. Mullal on head ringimused suhteliselt huumusrikka, kuid veidi toorhuumusliku endogeense epipedoni
annaabi.ee 
