Vajadus neuropsühholoogide koolitamise ja uute testide kohandamise järele kasvab kiiresti. Vaimuhaigustest rääkides oli keskaeg Euroopas kindlasti suhteliselt pime aeg toimunut võiks nimetada demonomaaniaks. Vaimuhaigeid käsitleti kui kurjast vaimust vaevatuid, seestunuid. Kõnesolevate haiguste puhul võis rääkida neist kui märgist jumalikust karistusest asjaosalistele või inimkonnale. (Vt paralleel leepraga siiski , nagu ka leepra puhul, ei pruukinud asju vaid negatiivses valguses näha tegemist võis olla ka nö äravalitutega...) Demonomaaniast lähtuvalt sai vastavate haigustega võitlemise peamiseks mehhanismiks ekstsortsism kurja vaimu välja ajamine. Skolastilisest traditsioonist lähtuvalt tekkis keskajal hulgaliselt igasugu õpetusi (milliste najal siiamaani Hollywood ratsutab). Näiteks idee, et kurjad vaimud on oma olemuselt külmad kehalised olendid, kes
Vaimuhaigust käsitleti pigem hinge haigusena (kuigi hinge ja mõistuse vahekorra üle võis skolastilisel tasemel diskuteerida). Vaimuhaigustest rääkides oli keskaeg Euroopas kindlasti suhteliselt ,,pime" aeg toimunut võiks nimetada demonomaaniaks. Vaimuhaigeid käsitleti kui ,,kurjast vaimust vaevatuid", ,,seestunuid". Kõnesolevate haiguste puhul võis rääkida neist kui märgist (stigmast) jumaliku karistuse kohta asjaosalistele või inimkonnale. (Vt paralleel leepraga siiski, nagu ka leepra puhul, ei pruukinud asju vaid negatiivses valguses näha tegemist võis olla ka nö äravalitutega...) Vaimuhaigete varjupaigad Euroopas siiski tekkisid, sest asjassepuutuvaid inimesi oli kombeks kodust välja ajada. Hulkureid ning sante võttis teinekord oma rüppe kirik (kloostrid), märatsema kippuvaid või rahutuid isikuid isoleeriti eeskätt vanglaisse, koos kurjategijate, prostituutide jne-ga
annaabi.ee 
