peale. Ta hiilis majast välaj ja läks üle nurmade jälle Vidriku juurde ning andis talle võileiva. Vidrik sõi, nagu poleks ta mitte kunagi söönud. Leeni istus ta kõrvale ja toetas oma pea tema õlale. Leeni küsis Vidrikult, et kas Vidrik teda ei armasta. Vidrik käskis Leenil suu pidada, sest kala olevat tal konksu otsas. Vidrikul näkkas. Vidrik tõmbas konksu välja. Selle otsas oli suur kala. Vidrik näitas seda ühkustades ka Leenile. Leeni ei näinud midagi läbi pisarate. Leeni kõndis Vidriku juurest ära. Ta möödus toomingast, mille kõik helbed olid maha kukkunud. Maas oli nagu lumi. Leeni möödus oma ,,kuningatütardest", kelle päike oli põletanud ruskeks, kui Mooramaa mehed. Viimane helves kukkus maha. Leeni istus, nelgilill juustes ning ta rind värises valus, nagu väriseb ohvri süda, mis põleb taevaranna altaril ning mida pole jumalad vastu võtnud. LÕPP
nende pärast häbi. Marie ja Kusta naeravad Leeni üle, sest too on tegelikult mehelemineku eas, kuid mängib sellegipoolest veel nukkudega. Leeni hakkas üleüldise maailmamure pärast nutma. Leeni kõnis mööda küngaste rajakesi ja tundis ülevoolavat rõõmu. Tat undis end osana sellest maastikust. Ta jõdis ojani, kus istus karjapoiss Vidrik, kes püüdis kala. -Vidrik sai Leeni peale kurjaks, et too teda hüüdis, kuna nii hirmutas ta kalu eemale. Vidrik- tundus Leenile vanamehelik. Vidrik kiskus tihti oma peremehega tülli (mõtete pärast). Koer Eku. Vidriku mõtteid ei suutnud tülid peatada. Järsku õngekork kadus vee alla, kuid kala seal otsas ei olnud. Vidrik hakkas kalaga riidlema. Leenil hakkas Vidrikust kahju. Leeni läks Vidrikule võileiba tooma. -Marie toetas aiapostile ja uuris, kus ta käis. Leeni valmistas võileiva, ning jooksis läbi toominga juurest, kus tema nukud magasid. Sealt jooksis ta Vidriku juurde. Korraks paistis
Vidriku armastus, kuid seda oli enesestmõistetavalt palju palutud. Vidriule oli isegi kalapüük tähtsam kui Leeni, teda ei huvitanud mida Leeni tundis või mida ta ei tahtnud tunda. Ainuke mis luges oli õngekork vee peal, miski muu ei lugenud tol hetkel. Nõndaks mõistis Leeni, et Vidrikult armastust oodata oli narr ning lootusetu. Tahtis ju Leenigi oma vanema õe, Marie, moodi olla, soovis ju temagi armastust ja hoolitsust mida Kusta oli nõnda õhinal Mariele pakkunud. Leenile räägiti viimasel ajal järjepidevalt '' kasva suureks, kaua sa nende nukkudega mängid, ammu aeg mehele minna.'' Kas tõesti tähendab suureks kasvamine ja täiskasvanuks saamine pettumust ja armuvalu, igatahes Leenile midagi head täiskasvanuks saamine ei tähendanud. Popi ja Huhuu võisid olla täiesti erinevad loomad, erineva mõtlemise ja käitumisega, veel suuremad vihavaenlased, kuid see üksindus mida nad pidid taluma tõi neis mõlemas välja selle hella,
Mis paneb ahvi jooma ja selliseid tempe tegema? Jõudsin järeldusele, et ahv on ikka ahv ning koer on koer ja inimene on inimene. Eks kõik käituvad erinevalt. Novell ,,Toomehelbed" on jälle teistsugune. Selles oli palju valu. Tüdruk nimega Leeni mängib seal oma nukkudega. Vanematele inimestele ei meeldi see, sest nad arvavad, et tüdruk on nukkude jaoks liialt vana. Neil on küll õigus, aga Leeni kasutab nukke ära oma kurbuse ja valu varjamiseks. Leenile meeldib Kusta ning kui ta näeb Kustat enda õega suudlemas tunneb tüdruk suurt valu. Hiljem armub Leeni Vidrikusse, kuid Leeni on ilmselt halva õnnega, sest Vidrikul pole tema vastu samasuguseid tundeid nagu tüdrukul. Vidrik tahab olla vaid tema sõber. Leeni tunneb valu, sest on haiget saanud ning nutab. Nuttes tunneb, et ta on suureks saanud ning elurõõm on kadunud, ta ei tunne enam rõõmu nukkudest ja lapselikkusest.
annaabi.ee 
