Kuid kui kohtasin pilku pilkkurba ja metsikut peeglis, siis lasin tal langeda. Liig oli loota. Väga paljud luuletused on veel väga jõulised ja julged ning kirglikud. Küll mina hingasin hõõguvi huuli, hõrku ta kullendust januga jõin. Küll mina kuulasin. Kõnelus voolas, mina ta valgusse huljuma jäin. Siis Sinu silmad ilmusid – ime! – riimusid, ristusid – lummuslik lein! – küll meie mõistsime. Naljakalt, nukralt põimusid sõrmed, ma leekima lõin. Mõned luuletused on aga lausa sünged ja kirjeldavad elus Nälg jaolevaid iiveldus -halbu nemadasju käivad, käe alt kinni, näe, tänaval, näe, nad suisa suudlevat näivad sääl äramäe väraval, kuhu lootus on laua katnud – ainult sina veel puudud sääl! Nälg ja iiveldus istet võtnud on juba su kummalgi käel. Doris Kareva luuletusi iseloomustavad märksõnad Õrnus Hellus
kahe sõna paljas ja jalg erinevad sõnavormid, kuid paljajalu kirjutatakse praegu kokku ja loetakse iseseisvaks sõnaks, adverbiks. Varem kirjutati see lahku ja loeti sõnade paljas ja jalg instruktiivivormideks. Instruktiivi kui käänet eesti keele grammatikas ei tunnistata, aga seda ei saa mitte arvestada, sest jäävad veel: lehvivi hõlmu, säravi silmi, leekivi silmi jpt. Kas lehvivi, säravi ja leekivi on iseseisvad sõnad või sõnade lehvima, särama, leekima vormid? Kirjateksti analüüsimisel tekib küsimus, kas kõik kokku kirjutatud sõnad on liitsõnad ja kas kõik liitsõnad on omaette sõnad. Selgelt tuleb välja see probleem ühendverbide puhul. Kokkuleppeliselt kirjutatakse osa verbivorme adverbidega kokku: ärasaadetud kiri, ärasõitev rong, allakukkunud kivi, kuid osa aga lahku: ära sõitma, ära saata, alla kukkudes. Kas tuleks lugeda kokku kirjutatud vorm üheks sõnaks või mitte?
õnnetuses on toeks ta lähedaste truudus. (lk 19) .... et suure õiglustüli kaasaegsetele, nii pealtvaatajatele kui kaasalööjatele, oli veritasu olulisim moment, mis valitses vürstide ja riikide tegusid ning saatusi. (lk 24) Valitseja poole hoidmine kandis lapselik-impulsiivset iseloomu- see oli vahetu truudus- ja ühtsustunne. Siin on tegemist vana tugeva tundmuse edasikestmisega, tundmuse, mis sidus vandealuseid kaebajaga, vasalle nende isandaga, ning mis tapluses ja tülis lõi leekima kõikeunustava kirena. See pole riigitunne, vaid parteitunne. Hiliskeskaeg on suurte parteivõitluste aeg. (lk 25) Nii sai lõppevast keskaajast kohtuliku piinamise ja julmuse uimastav õitseaeg. ......... Tunti hinges tulevat rahuldust valitseja enda poolt toime pandud tabavate õiglusnäidete üle. ( lk 27) Ent kohtuliku julmuse osas ei torka meile hiliskeskajal silma mitte haiglaslik perverssus, vaid loomalik nürinenud lõbu, mida rahvas selles leiab
annaabi.ee 
