võib saada midagi kunstilist ja olulist kellegi jaoks. Kirjeldatud on kuidas luuletuse kirjutamisel saabub mõte nagu välgusähvatus ja sõnad hakkavad paberile jooksma ning nii valmibki luuletus. 8 EESTI LUULE Eestlastele on kodumaa kirjanduses olnud alati luule olulisel kohal. Tagasihoidlik ja pelglik eestlane on läbi aegade luulest leidnud väljendust oma seespool leegitsevale väljendusrikkale inimesele. Esimesena tänapäeval tuntud eesti luuletajatest oli Kristjan Jaak Peterson 19. ajandi alguses. Temale järgnes rahvusromantilise luule õitseaeg, ning selle tuntuimaks esindajaks on Lydia Koidula. Rahvusromantismiaegne luule on eestlastele väga südamelähedane, sest seda iseloomustab rahva ajaloost ja mütoloogiast võetud eeskuju. Mitmekesisus eesti luules kasvas aga märgatavalt 20. sajandi algul, kui Eestisse saabusid Lääne-Euroopa uudsed kirjandusvoolud
Anteia nõudis Bellerophoni tapmist. Et Proitos oli noormeest oma lauas kostitanud, ei saanud ta Bellerophoni tappa ning saatis ta Aasiasse Lüükia kuningale kirja viima, kes enne teate lugemist Bellerophoni samuti külalislahkelt kohtles ning seega ei julgenud Zeusi viha kartev kuningas kirjas sisaldunud soovi täita. Bellerophon saadeti tuld sülgavat koletist Chimairat (Kimääri) tapma. Kurjakuulutav elukas oli eest lõvi, tagant madu ning keskelt sokk, kuid Pegasose seljas polnud vaja leegitsevale koletisele ligi minna. Pegasosega Chimairast üle lennates surmas ta eluka nooltega. Bellerophon võitles veel vägevate sõjameeste solüümide ning vallutushimuliste amatsoonidega ja abiellus lõpuks Proitose tütrega. Edukas Bellerophon proovis Pegasosel jumalate elupaika Olümposele ratsutada, kuid ratsu oli targem ning keelatud paika lennates paiskas ratsaniku seljast. Pegasos leidis peavarju Olümpose taevalikes tallides, kus hoolitsetakse Zeusi hobuste eest
hirmust ning nõrisedes veest, kuid hädas seltsilisi omada oli juba midagi, mille eest võis t ä n ulik olla. Nad ei saanud omavahel kõnelda, sest vana puri plaksus nii metsikult, isegi kui muu müra oleks kõnelemist võimaldanud. Torm aina tugevnes, ja viimaks rebis puri end kinnitiste küljest l a h t i ja läks iilingus lennates minema. Poisid haarasid üksteisel kätest ja jooksid komistades ning muhke saades suure tamme varju jõe kaldal. Nüüd oli võitlus täies hoos. Taevas leegitsevale lakkamatute välgusähvatuste all paistis kõik teravajooneliselt ja varjudeta selguses; painduvad puud, voogav jõgi, lainetel õõtsuvad valged vahutordid ja kõrged järsakud teisel pool jõge vilksatasid läbi ruttavate pilverüngaste ja viltu langeva vihma-loori. Iga natukese aja pärast alistus mõni hiigelpuu võitluses ja langes raginal nooremate puude vahele. Raugematu kõuemürin prahvatas n ü ü d kõrvulukustavate kärgatustega, mis olid järsud, teravad ja kirjeldamatult kohutavad
annaabi.ee 
