Leegionis oli tavaliselt 5000 meest Vabariigi aegadel oli leegionide eluiga lühike. Välja arvatud Legio I kuni Legio IV nime kandvad leegionid, mis allusid otse konsulitele (kaks konsuli kohta), moodustati ülejäänud leegionid ainult sõjakäikude ajaks. Vajadus püsivate leegionite järele tekkis Impeeriumi aegadel, kui oli tarvis juurutada leegionäride ustavust Imperaatorile, mitte leegioni juhtidele. Ajapikku tekkisid leegionidel oma sümbolid ja individuaalne ajalugu. Standardiks oli igal leegionil kotkas, mida kandis spetsiaalne ohvitser. Leegion koosnes järgnevatest osadest · Ratsavägi · Kergejalavägi · Raskejalavägi Ratsavägi Ratsaväkke kuulusid enamasti jõukad Rooma noorukid, kes soovisid ennast enne poliitilise karjääri algust näidata. Varustuse pidi iga ratsaväelane ise muretsema. Ratsaväe osakaal
purustas Caesar viie päevaga leppimatu Pontose kuninga Pharnakese. Pärast seda läkitas Caesar Rooma vähimagi võltstagasihoidlikkuseta lakoonilise ettekande järjekorsest Rooma relvade võidust: ,,Tulin, nägin, võitsin." Kodusõda oli Rooma vabariigis lõppenud, Pompeiuse pooldajad lõpetasid vastupanu ja 44.aastal kuulutas senat Caesari eluaegseks diktaatoriks. On näha, et väga paljudes lahingutes oli Caesari armee vähemuses, mitmel juhul tingimused halvemad. Kuidas õnnestus Rooma leegionidel nii mitmeid lahinguid võita, kui materiaalne eelis oli tegelikult vastastel? Caesar paistis silma kaugele-ja ettenägelikkusega, mis oli suurepärane lahendus strateegilisele probleemile. Teiseks oskas ta alati ära kasutada oma eeliseid. Ta kasutas igasugust kavalust ning ründas vastaseid alati ootamatult, sest praktika näitas, et seee toimib. Leegionid ei sattunud paanikasse, kui neid ootamatult rünnati. Tänu külmale närvile ja kainele
Kevade tulekul asusid mõlemad väed üksteise vastu liikuma. Lahing oli verine ja visa. Vastased võitlesid metsikult ilma mingisuguse ülekaaluta ühel või teisel pool. Lahing toimus nii, nagu Spartacus oli ette näinud Orester ründas Crixuse salka, tappes palju gladiaatoreid. Siis, kui Orestes arvas, et on Spartacuse ülekavaldanud, tormas traaklane oma väega roomlastele peale. Poole tunni pärast jõudsid lahingukohale Enomaiose leegionid. Spartacus käskis oma leegionidel roomlasi jälitada. Pärast mitmeid ohverdamisi otsustas roomlaste juht saata Spartacuse juurde viis desertööri. Traaklane sai aga aru, et need on hoopis salakuulajad. Viimasena ilmus sinna ka Graniciuse väeosa, mille tuleks tõi gladiaatoritele võidu. Kui Spartacus oli oma sõjaväega laagris Vanusia juures ja tegeles sõdalaste õpetamisega, tuli tema juurde saadik Rooma senatilt. Ta rääkis, et on ratsanik Gaius Rufus Ralla ja tuli konsul Marcus Terentius Varro Luculluse poolt. Ta tegi
annaabi.ee 
