ning pirtsakate ja häbematute väljaütlemistega oli kirsiks tordil. Semiootiliselt analüüsides täheldasin, et nii keelekasutuse, helitehnika ja valguskujunduse semiootikad olid üsna klassikalised ning argised. Vesteldi nii otse ja elavalt kui üldse võimalik. Helitehnika ei mänginud suurt rolli, taustamuusikat kasutati vaid etenduse lõpul, mil kvartett esines. Ka valguskujundus oli väga tavapärane. Ainult hetkeks kustutati lavavalgus, et lavakujundust muuta. Ei mingit enneolematut valgusmängu, kõik oli lihtne ning maitsekas, nagu ka etendus tervikuna. Ka kostüümisemiootika oli küllaltki tagasihoidlik, kuid siiski ei saa öelda, et vanaduspõlve pidavad tegelased oleks olnud kuidagi kasimata või räbalaid kandnud. Iga tegelase riietus läks suuresti kokku tema karakteriga. Näiteks Wilf, oma vabameelse ja lõbusa olekuga, kandis alati mugavaid riideid
ei saa aru, mida koreograaf teha püüdis, siis suhtlust ei toimu, toimub lihtsalt kineetiline, paremal juhul energeetiline "nonsens", mis on tihtipeale poolikute ja lõpetamate (välja arendamata) tööde tunnuseks. TANTSUKOODID on sarnased TEATRIKOODIDEGA, sisalduvad teatripraktikas - publik teab, millal istuda, millal jutuajamine lõpetada ja millal lavale vaadata, ilma, et keegi seda ütlema peaks, reageerides sel moel kokkuleppelistele koodidele: tuled kustuvad - jutuajamine saalis vaibub, lavavalgus süttib- publik saalis jääb vait ja asub vaatama, kuidas tantsijad liiguvad laval muusika või heli saatel. Kui kõik lõppeb, publik plaksutab. Mõnedes kultuurides võib etendus kesta terve päeva, toimuda väljaspool teatrimaju või hoooneid, tantsuetenduse esitajateks võivad olla ainult mehed jne.- s.t. nenede teatrikoodid on erinevad meie omadest. Liikumiskoodid on samuti erinevad meile on iseenesestmõistetav, et oma
annaabi.ee 
