vaimseid, psühholoogilisi ja kunstilisi huviasetusi. Näiteks Merle Karusoo sotsioloogilised lavastused on silma torganud just oma erandlikkusega. Nagu eesti kultuuriloos tihti varemgi, on draama (võrreldes kasvõi luulega) jälle mõneti kõrvaline kirjandusliik. 1990.-te suureks nimeks oli Madis Kõiv, kuid tema näidendid pärinesid valdavalt varasematest aastakümnetest. Lihtsalt teatrid ületasid lõpuks oma kahtlused nende lavastatavuse suhtes: Kõivu harjumatu visionaarsus osutus järeleproovimisel äärmiselt teatraalseks. Üldiselt on varasemad juhtivad näitekirjanikud aga tagasi tõmbunud. Pikkamööda on tõusnud küll uus autorite rühm - Andrus Kivirähk, Mart Kivastik, Jaan Tätte jt. 11 Lavastajate hulgas on 1960. aastatel alustanud põlvkond veel üsna aktiivne, kuigi ilmutab vahel väsimuse märke. Kõige intrigeerivam sellest rühmast on olnud Mati Unt, kelle
antiiksest tragöödiast kui ka Dantelt, Shakespeare`ilt, Calderónilt ja Miltonilt. Pöördudes aga just Saksamaalt pärineva legendi juurde, lõi Goethe „Faustis“ ühtlasi sügavalt rahvusliku suurteose. 3. Teos ei mahu hästi žanripiiridesse. Miks? Kunstiline omapära. „Faust“ ei mahu päriselt näidendi žanripiiridesse. Teose mahukus ja eriliti keeruline II osa – hoolimata selle klassikalisest jaotusest viide vaatusse – teevad teose lavastatavuse õige küsitavaks. Goethe teos on kirjutatud tragöödia vormis, kuigi ta ületab kaugelt teatrilava võimaluste piirid. Nii on küllap sobiv „Fausti“ vaadelda filosoofilis-dramaatilise poeemina. Varasemate luulevormis suurteoste enamikust erineb „Faust“ aga selle poolest, et autor on kogu teose vältel pannud vahelduma kõikvõimalikke värsivorme, rahvalaululistest ballaadinelikutest riimitud lühikese vabavärsini ja klassikalise heksameetrini. Ka sellel on
annaabi.ee 
