samas kui teine näitleja tegutseb laval ja otse publiku silme all. Jalakas ka fragmenteerib lavaruumi ekraanide abil. Tehnika kasutamine on kontseptuaalne ning see loob võimaluse erijadadeks, mis omavahel suhtestuvad. Ka töötab ta meelsasti arhailise ainestikuga, mis pärit folkloorist ja mütoloogiast. Tehnoloogiliste vahendite kasutamine on ,,tööriist" eri tasandite ja taustade tekitamiseks lavaruumis ning lavastatava materjali jagamiseks nende vahel. Lavastustes on suur osa ka tantsulisel liikumisel ja muusikal, nii et nad ületavad traditsioonilisi zanripiire. Jalakas ei tee kuiva mõtteteatrit, ta lavastused kiirgavad mängurõõmu ja on tugeva energiaväljaga.
Õppis germanistikat ja töötas ajakirjaniku ja teatrikriitikuna. Ta tutvus Ibseni loominguga ja kohtus Hauptmanniga. Hauptmanni teoste ja uue aja näitekirjanduse läbisurumine sai tema kõige olulisemaks ülesandeks. Deutsches Theater'is 18841904. Selles teatris parim saksa näitetrupp, millega sai teostada realistlikku, psühholoogilist inimkujutust, mis oli tema jaoks kaasaegse näitekunsti ideaal. Oluline oli eelkõige autoritruudus. Lähtepunktiks lavastatava teose täpne analüüs. Brahm oli rohkem dramaturg, lavastas harva; proovide ajal vaatleja parteris, tegi märkmeid sageli ka kõige väiksemate detailide kohta. Vaheajal luges märkused näitlejatele ette. Ta lasi stseene nii kaua korrata, kuni tema soovitud kooskõla olemas oli. Brahmile oli oluline, et näitlejad looksid rolli enda sees (sarnaselt Stanislavskiga). Tema eesmärk oli kaasata näitlejad rollikujutusse kaasaegse inimesena, kes võtab kaasa oma kogemused ja tõdemused. 1890
annaabi.ee 
