Üldine Teatriajalugu II I Perioodi, riigi või kunstivoolu iseloomustus (eksamil mõne perioodi, riigi, voolu võrdlus; pöörata tähelepanu ka ajaloolistele ja ühiskondlikele taustadele teatri arengus) 1) Lavastajateatri teke Uusaja euroopa teater ei tundnud autori institutsiooni. Teatris oli ainuvaldajaks alati konservatiivne ja traditsioone hoidev näitlejaskond. Uuendusi võeti vastu äärmise vastumeelsusega. Nii Inglismaal kui ka Hispaanias asus näitlejate tsunft ja tema järel ka vaataja nende dramaturgide poolele, kes tagasid etenduse traditsioonilise vormi säilimise. Prantsusmaal juurutati uus lavaline süsteem käsu korras (kardinal Richelieu).
asutakse seda lõhkuma kanooniline teater. See on see hädavajalik miinimum teatri eksisteerimiseks. Ei saa olla etendust ilma vaatajata. Lavastaja on teatris uus ja mõnes mõttes kõrvaline figuur. Traditsioonilise teatri mõttes on lavastaja nagu kõrvaline isik. Lavastaja on haritud vaataja, keda on pannud nördima talle näidatava teatri olemus. Peab lülituma etendusse ja muutma seda nii, et see ei tekitaks nördimust. Lavastaja on teatris juba kriisifiguur. On nagu teatri appikarje. Lavastajateatri teke on 800 saja aastase teatriprotsessi tulemus. Lavastaja ei tekkinud teatrisse juhuslikult, ta tekkis seaduspäraselt. Tants on väga lähedane nähtus teatrile, on teatri aluseks (ida teater tantsul baseerub, lääne teatrit alati tõmmanud kirjanduse poole kehtib dramaturgi ülemvõim). Selleks, et tants oleks teater, peab ta olema vaatemänguline, sisaldama endas mingeid etenduse elemente, et saaks teda nimetada teatriks. Keskaegses teatris teoreetiliselt olid kõik osavõtjad
annaabi.ee 
