Ei ole Jumalat Ei ole lavastajat, Ei ole dirigenti. Maailm toimub ise, Näidend mängib ise, Orkester mängib ise, Ja kui kellegil Kukub viiul käest Ja süda jääb seisma, Ei saa inimene ja surm Kunagi kokku klaasi taga Ei ole midagi, teispoolsus on peegel, Milles mulle vaatab otsa Mu oma hirm oma suurte silmadega Ja selle hirmu taga, kui ainult hoolega vaadata, On rohi ja õunapuud ja päevalill, Mis tasapisi pöörab end päikese poole Jumalata, lavastajata, dirigendita. Mind pani mõtlema see, et inimestel on vaja jumalat, vaja kedagi või midagi millesse uskuda. Neil on hea elada arvates, et keegi vaatab neid ja aitab kui vaja. Samas, kui oma mured tõsiselt läbi kaaluda ja kõik võimalused läbi arutada ei ole midagi halba. Alati on midagi hullemat ja, et enamasti tehakse asju hullemaks kui nad tegelikult on. Minu lemmikluuletus sellest luulekogust on "Ma ei tea, kas iga usklik" Ma ei tea, kas iga usklik
arengut. Tõdede paljusus. Siia lisati ka usk inimese taju subjektiivsusest: kunsti vaatlemiseks pole ainult üht viisi! Mõiste pärinemine prantsuskeelest pole juhuslik: alates valgustusest oli Prantsusmaa intellektuaalsete debattide kohaks. Enamik voole produtseeris manifeste, esseid. Reaalne vaade teatrile, teostus jäi tihti marginaalseks või ähmaseks. Oluline eristada kirjutatud ja reaalselt laval tehtut. Lavastaja tähtsus sai määravaks. Polnud võimalik enam läbi saada lavastajata, sest lavastusest sai terviklik lavastaja looming. Näitlejad olid vaid kaastöötajad. Avangardi institutsionaliseerimine. Mõned avangardistlikud lavastajad (Meierhold ja Artaud) töötasid ka peavooluteatrites. Peavooluteater laenas avangardismist ja nii jõudis modernism ka tavavaatajani ning mõjutas oluliselt 20. saj teatriajalugu. Modernistlik teater tähendas tehnika laiemat kasutuselevõttu; kasutati avangardistide uuendusi. II MS alguseks oli modernism
annaabi.ee 
