Retsensioon raamatust ,,Kuulsuse narrid" Lugesin E. Bornhöhe raamatut ,,Kuulsuse narrid" ja vaatasin koolis ka selle raamatu järgi tehtud telelavastust lavastajalt Ago-Endrik Kerge. Raamat räägib 19. sajandi lõpus, Tallinas elanud kahest mehest, leiutajast Jaan Tatikast ja luuletajast Salomon Vesipruulist. Nende mõlema eripära seisnes selles, et tegelikult ei osanud kumbki absoluutselt seda, mida nad arvasid oskavat. Endi arust on nad maailma kõige suuremad vaimukangelased, kuid kahjuks vaid ühe inimese silmis, ja need inimesed olid nemad ise. Huvitav on see, et mõlemad uskusid pimesi oma annetesse ja kõigis oma
Näitleja psühhofüüsiline tervik. Näitleja vägi. Läbiproovitud tehnikad ja viisid rolli loomiseks. Rolli loomisel kõige olulisem näitleja kujutlusvõime ja usk. Näiteseltskond viidi ekstaatilisse seisundisse ja sündisid tipplavastused. 11. Nimetage Jaan Toominga suurlavastusi 1970. aastatest, kirjeldage kaht lavastust. Mille poolest on need eesti teatris tähelepanuväärsed? ,,Põrgupõhja uus Vanapagan" - 1976. Kujunduse idee hoopis lavastajalt, andis kätte kosmilise mõõtkava. Finaal: võimalus lavastada maailmalõpp. Positiivsed tegelased jürka ja juula olid läbivalt lihtsad, loomulikd, realistlikud. Negatiivsed tegelased: ants, seadusesilm jt olid mängitud krotseskis, hüsteerilised, vigurdavad väänlevad ja karjuvad väga ebaloomulikud. Kui jürka läheb antsuga kaasa siis hakkab ka ebaloomulikult käituma. Negatiivsed tegelased mängiti hoopis teistel alustel kui positiivsed. ,,Kauka jumal" - 1977
annaabi.ee 
