Hea oli jälgida, sest tegelikult dramaatilise sisuga loosse süstiti Kanguri abil veidi rahvast naerutavat huumorit. Riho Kütsar kehastas politseinikut Victorit, kes elas tavainimese rõõmsate seikadega elu. Siiski vaevas teda hinges kahetsus oma elus tehtud otsuste üle. Minu arvates sobis Riho Kütsar sellese osasse hästi. Oli tunda, et mees oli oma rolli väga sisse elanud, mis ongi taolise näitetüki juures väga oluline. Elina Reinold kehastas Victori naist. Kuigi naine rääkis lavalolijatest kõige vähem, oli need öeldud sõnad kuldsed. Sõnade vähesus polnud takistuseks tegelaste võrdväärsusele. Mõndadel hetkedel ta küll näägutas ja virises, vahel isegi karjus, kuid sellega tuldi hästi toime. Reinold suhtus rolli väga kirglikult ja muud moodi ei kujutakski ette. Aarne Mägi mängis Walteri rolli. Ta pidi kehastama meest, kes otsis oma venna käest lepitust ja soovis mineviku selja taha jätta. Mees mängis hästi välja kahetsuse ja
Kui lavale ilmus Mardu vanaema Mummi, tekkis tunne, et palgatud on ehtne talunaine. Mummi rollis oli Aime Käen ning mõtlesin, et on kaks võimalust ta kas võttis saarte murraku kursusi või ta räägibki nii. Kohati tekkis tunne, nagu mu vanavanaema oleks lavalaudadel taas ellu ärganud. Arvan, et selle murraku kasutamine andis talle tohutu eelise, sest tihti seostatakse saare elanikke just keelemurdega. Mardu ema Luigit mänginud Aili Salong oli minu arvates seekord lavalolijatest nõrgim. Ta ei olnud halb, aga teised näitlejad tegid paremat tööd. Siiski andis ka Salong, nagu kõik teisedki näitlejad, väga hästi Luigi olemust edasi. Ta oli naine, kes lihtsalt vantsis läbi elu, igatsedes armastust ja hoolimist ning tehes raskeid talutöid, samal ajal elust midagi võtmata. Salong suutis seda üsna hästi teha, kuigi tema naermine purjus olekus oli veidi üle pingutatud ning ei jätnud usutavat muljet. Leemeti osatäitja Hannes Prikk oli laval võrratu
annaabi.ee 
