Diderot, G. E. Lessing) 19. saj lõpust tõusis draama juhtivaks zanriks Ainestiku , tegelaskonna jm tunnuste järgi on eristatud erinevaid draamazanreid: karakterdraama, ideedraama, konversatsiooninäidend, olustikudraama, ajalooline draama, dokumentaaldraama jne Tegelaste arvu järgi mono-, duodraamat Inimesekujutus draamas Dramaatika kui inimesekesksem kirjandusliik. Teatris valitseb näitleja: elav inimene laval, kellele tekst peab andma materjali. Näitleja lavalolemine on seejuures täiesti reaalne, otseselt meeltega tajutav. Eepikaga võrreldes toimib draamas tugevamalt kontsentratsiooni (keskendatuse) põhimõte. Samas on inimesekujutus draamas fragmentaarsem kui eepikas. Siseelu kujutamise vahendid 1. Dialoog ja monoloogid. 2. Mitteverbaalsed väljendusvahendid: näoilme, zestid ja poosid, liikumine jne. 3. Tegelase siseruumi, seejuures ka raskesti väljendatavaid hingeseisundeid saab teatud
Diderot, G. E. Lessing) 19. saj lõpust tõusis draama juhtivaks zanriks. Ainestiku , tegelaskonna jm tunnuste järgi on eristatud erinevaid draamazanreid: karakterdraama, ideedraama, konversatsiooninäidend, olustikudraama, ajalooline draama, dokumentaaldraama jne Tegelaste arvu järgi mono-, duodraamat. Inimesekujutus draamas. Dramaatika kui inimesekesksem kirjandusliik. Teatris valitseb näitleja: elav inimene laval, kellele tekst peab andma materjali. Näitleja lavalolemine on seejuures täiesti reaalne, otseselt meeltega tajutav. Eepikaga võrreldes toimib draamas tugevamalt kontsentratsiooni (keskendatuse) põhimõte. Samas on inimesekujutus draamas fragmentaarsem kui eepikas. DRAAMA EPISEERUMINE Dramaatiline teater kehastab sündmusi tõmbab vaataja endaga kaasa, tarbides ta aktiivsust paneb tundma vahendab elamusi vaataja elab kaasa huvi lahenduse vastu Eepiline teater (Brecht) jutustab sündustest teeb vaatajast jälgija, võtab talt aktiivsust
annaabi.ee 
