Naljakais ja kummalisi momente oli ,,Fame´is" tõepoolest palju. Lugu, mis mulle kõige rohkem meeldis oli kirjutatud popstiilis ja kandis nime ,,Let´s Play A Love Scene", kahjuks ma aga ei mäleta kes seda lugu esitas. Lugu oli meeldejääv selle poolest, et see oli esitatud puhtalt ja siiralt. Muidugi ei saa ka teiste esitatud laulude kohta midagi halba õelda, kuid just selles loos oli midagi erilist, aga võib-olla ainult minu jaoks. Lavalisuse poole pealt oli näha süvenemist ja kaasahaaravust, sest saalis oli palju rahvast ( saal oli peaaegu täis, ainult mõned ääre pingid olid tühjad) ja kõik elasid etendusele väga kaasa. Olen varemgi muusikale vaatamas käinud, kuid see oli kuidagi meeldejäävam. Võib-olla sellepärast, et see oli kõige hiljutisem, aga eks aeg näitab, kui meeldejääv see oli. Informatsiooni näitlejate kohta niipalju, et muusikalis osales ka rootsirahvusest mustanahaline Danne Dahlin, kes oli nii
seos, lõpplahendus ja puhtbelletristlik süzeeline kude. Nii oskas ta loobuda oma eluloo kirjeldamisest ja läbi elada võõra eluloo kui enda oma. Selles seisnebki Repini romaanide üks omapära. Need on belltristlikud eelkõige sellepärast, et peakangelaste elulugu on antud elava arengu dünaamikas, küpsuse ja kasvu protsessis. Teine omapära esineb sündmustiku dramatiseerimises. Kirjeldades ükskõik millist episoodi, annab Repin sellele kirgliku emotsionaalsuse, lavalisuse. Ent ta ei näinud vaeva sellega, see kukkus välja iseenesest. Muidugi, Repin memuaaride kirjutajanu poleks iialgi saavutanud seda elavat ilukirjanduslikku vormi, kui ta poleks olnud tugev dialoogi meisterlikus valdamises. Tema teoses on terase ja tähelepaneliku pilgu kõrval tunda ka teravat kõrva. See on balletristi kõrv. Erksalt haaras see inimkõne mitmekesisemaid intonatsioone. Kõik, keda Repin oma raamatus kujutab, kas Volga
annaabi.ee 
