,,Luulekunst" (1674) tolle aja kõige autoriteetsem esteetikateadlane ja kriitik Nicolas Boileau. Ta püüdis kirjanduse suhtes rakendada Descartes'i fi losoofi at: hinnates antiigi kultuuripärandit küll kõrgelt, pidas ta siiski vajalikuks kunsti mõistuspärast korrastatust. Boileau arvates on kunst looduse jäljendamine, kusjuures ilu kriteeriumiks on tõde, milleni saab jõuda üksnes mõistuse toel. Kõige kõrgemale tasemele jõudis klassitsism draamakirjanduses ja lavakunstis. Prantsuse klassitsismi alusepanijad olid Pierre Corneille (16061684) ja Jean Racine (16391699). Kuigi Corneille' suure menu saavutanud näidend ,,Cid" ei vastanud kõigile klassitsismi reeglitele, peetakse seda esimeseks klassitsistlikuks tragöödiaks. Racine'i kuulsaim tragöödia ,,Phaidra", mille ainestik on võetud vanakreeka draamakirjaniku Euripidese ,,Hippolytosest", kirjeldab inimese võitlust hukatusliku kirega. Kui Corneille kujutas kangelasi,
Kuigi folkloori pinnalt ei sündinud teatrikunsti selle üldeuroopalikus tähenduses, heiastub eesti teatri nn. folkloristlik eellugu hiljem rahvaluule ainese ja motiivide rakendamises kutselisel laval. 1930. aastatel, mil ametlik ideoloogia soosis nn. rahvusterviklikkuse ja omateatri ideid, võis folkloori kasutamine kohati omandada ka „kroonuliku varjundi” ja põhimõtteliselt samasugune, väljastpoolt lähtuv suundumus või sund oli täheldatav näiteks ka 1950. aastate lavakunstis. 1970. aastatel pöördus suur osa kogu eesti kultuurist nn. juurte temaatika poole, misläbi võimendusid selgesti ka võõrvõimu vastased alatoonid. Teatris sai üheks tähiseks Jaan Toominga lavastus „Laseb käele suud anda” (1969) August Kitzbergi vähemtuntud näidendi alusel; Toomingal mängisid meie-positsiooni loomises erilist Teater Nõukogude Eestis. Kaasaegses ajalookirjutuses on nähtud tendentsi eristada ühes või teises perioodis rohkem alajaotusi ning leida erinevatele
annaabi.ee 
