"Odüsseia" kirjeldab kangelase elu. 5) Kreeka luulezanrid on: koorilüürika, monoodiline lüürika. 6) Monoodilise meelika kuulsaim autor on Sappho Lesbona saarelt. 7) Näitekirjandus arenes 5.saj. e.m.a. jumal Dionysose pidustustes vms. 8) Draama jaguneb: traagiline, koomiline. 9) Näidendite süzeed on pärit ajaloost, müütidest. 10) Kreeka teater oli ringikujuline, hiljem poolringikujuline, kus näitlejateks olid ainult mehed. Peaaegu puudusid lavakujundid, näitlejatel ei olnud võimalik liikuda, nad kandsid pikka rüüd, kohmakaid jalanõusid ja maski. 11) Kõned jagunevad: poliitilised, filosoofilised, kirjanduslikud. 12) Sophokles oli poeet (496406 e.k.r.) 13) Aristophanes oli komöödia suurmeister. 14) Herodes oli ajaloo isa, pani kirja KreekaPärsia sõdade ajaloo. 15) Aristoteles oli Platoni õpilane, kirjanik. "Luulekunst" Aristoteles
Populaarsed olid nii Eesti kui ka nõukogude repertuaar. Publiku hulgas oli populaarne Eesti klassika, seda lavastati olmerealistlikus võtmes. Lavakujundus ja kostüümid: visuaalne keskkond ja illusionism, detailsus, ajalooline ja olustikuline tõepärasus. Näitlejatööd iseloomustas lihtsus ja loomulikkus, läbielamise eelistamine ekspressioonile. Ruum ei iseloomustanud inimesi, ruum pandi psühholoogilisse tähendusse seda ei kasutatud. Lavakujundid olid ruumilises mõttes passiivsed. Nii näitlejad kui ka kriitikud jälgisid seda, kas näitleja siseelu on õige. Suur diskussioon Stanislavski üle. Märksõnaks saab ,,elav Stanislavski" - teda peab mõistma ja kaasa elama. Olmerealism koosnes lüürilisusest, atmosfäärist ja sotsiaalsusest. 3. Võrrelge Ilmar Tammuri ja Kaarel Irdi lavastajakäekirja. Ird hindas harmoonilist ansamblimängu ja realistlikku teatriesteetikat. Nagu Menningki pidas ta
lavastused 1970. aastate alguses – „Kirsiaed” (1971 Noorsooteatris) ja „Kolm õde” (1973 Draamateatris; seda mängiti 1973–1975 ja 1977–1981) – kinnitasid psühholoogilise teatri elujõudu ja paindlikkust. „Kirsiaia” puhul võlus lava- atmosfääri elektriseeritus, 37 kirkus ja vaheldusrikkus; selles veikles nii absurdi kui ka irooniat. „Kolme õde” väärtustas koomilise ja traagilise süntees, absurd kõrvuti tõsielurealismiga, värsked ja ootamatud lavakujundid, veenvad rollisooritused. Näitlejatena on Šapiro Tšehhovilavastustes end teatrilukku mänginud Mikk Mikiver (Lopahhin ja Veršinin), Ants Eskola (Gajev ja Kulõgin), Jüri Järvet (Firss ja Tšebutõkin), Velda Otsus (Šarlotta), Linda Rummo (Ranevskaja), Ita Ever (Maša), Mari Lill (Anja ja Irina), Juhan Viiding (Tusenbach) jt. Retooriliselt on küsitud, kas ei alanud Šapiroga uus, „ebakindla, enesest ja maailmast
annaabi.ee 
