osalahendus tähtsaka etappiks mitte üksi Georg Otsa, vaid kogu eesti muusikateatri arengus. Ka ''Rigoletto'' osatäitmine kujunes suureks saavutuseks. Omanäolisust G. Verdi ooperikangelase tõlgendusel märgiti ära Eesti NSV Teatriühingu 1968/69 aasta hooajapreemiaga. Sama preemia anti Georg Otsale ka järgmisel 1970. aastal Colas Breugnoni osatäitmise eest D. Kabalevski samanimelises ooperis. Verdi kõrval sai teenitult suure menu osaliseks Georg Otsa kehastatud lavakujud Mozarti ooperites. Oma hääle- ja näitlejaomaduste ning intellektiga oli Ots ideaalne Mozarti-laulja. Kui Verdi puhul võime öelda, et ooperikangelase kuju avaneb eelkõige soolonumbrites, siis Mozarti ooperites on karakterite kujundamisel samaväärne rõhk asetatud ansamblistseenidele. Suure loomingulisuse tundlikkusegs suhtus Georgmitte ainult aariatesse ja duettidesses, vaid ka kõikidesse ansamblitesse ja retsitatiividesse. Suurepärase ansamblistina leidis ta suhtlemises partneritega
individuaalsus. Ta pani kirja 17 tüüpi meeste ja naiste jaoks, keda kehastada, nt kangelanna, moralist, noor armunud neiu, kloun, valvur jt. Tüübid pidi näitleja lähtuvalt sotsiaalsest rollist elavaks mängima. Ka commedia dell'arte maskid. Tüübid on sotsiaalsed ja neid võis hetkega vahetada. Meierholdi järgi karakter polnud sidus terviklik indiviid (Stanislavskil oli!), vaid kogum liigutusi ja helisid. Lavakujud kaldusid groteski. Näitleja roll mõnes mõttes muutus liikumiskonstruktsiooniks, põhirõhk lasus alati rühmal. Näitleja oli mutter, tähtis ansamblimäng. Ta ei tahtnud luua lavalist illusiooni, vaid karnevali ruumis. Näitlejad lõhkusid neljanda seina ja haarasid pealtvaatajad mängu. Oluline, et näitlejad oleksid sotsiaalsed eeskujud, kes juhiksid nõukogude rahva kommunistlikusse utoopiasse. Välismaa teatritegijad käisid Meierholdi julgeid lavastusi vaatamas. Sotsioloogilisel
annaabi.ee 
