teineteisele järgnevat lõiku. · Kontsentratsiooni printsiip: kuna näidendi pikkus on piiratud, tuleb loo vahetult esitatavad sündmused täpselt välja valida, sündmuste põhjusi ja taustu saab enamasti näidata piiratud ulatuses. · Lavatehnilised võimalused ja ajastu moraalinormid määravad, mida saab vahetult näidata ja mis peab jääma lava taha. Lugu (faabula tähenduses) ei mahu enamasti täielikuna lavaaega ja -ruumi. Niisiis pole tegevusühtsuse nõue vankumatu. Selle järgimise-mittejärgimise alusel saab näidendid jagada vähemalt kolme rühma . Tegevusühtsusel põhinevad, nn. kontsentrilised (ühe keskpunktiga) näidendid, mille osad on seotud ajalis-põhjuslikult (näiteks klassitsistlik tragöödia). Kroonikalised näidendid, mille episoodide vahel on ajaline, ent mitte tingimata põhjuslik seos
kõrvaltegelasteks, kuid päris ranget sõltuvust siin pole. Vahel ilmub peategelane lavale kunstikavatsuslikult hilja ning ei domineeri konfiguratsioonides (nii ilmub 5-vaatuselise "Tartuffe'i" nimitegelane lavale alles III vaatuses, kui vaataja huvi on viimseni üles kruvitud). Kui analüüsida tähelepanelikult domineerimissuhteid E. Vetemaa "Õhtusöögis viiele" (vt. ka tabel), siis selgub, et see on pigem Kadri kui Ilmari draama: Kadril on rohkem lavaaega, ja mis eriti oluline, tal on kahekesi-stseenid kõigi kesksete tegelastega (Kadri - Ilmar, Kadri - Ema, Kadri - Isa, Kadri - Mart), Ilmaril aga mitte 49. Kuidas erineb kõne draamas ja teatris kõnes argielus? Tegelaskõne kunstis on argikõnega võrreldes: · sisutihedam · funktsionaalsem · komplitseeritum · korrastatum · esteetilisem Tegelaste kõne draamas on tähenduslikult komplitseeritud: 1) kaks subjekti (tegelane kui fiktiivne subjekt ja
annaabi.ee 
