loomad omavahel konkureerivad: palgaläbirääkimistel või võistluses kotka silma ning mao moondamisvärvide vahel. Sisuliselt ütleb teooria, et alati leidub lahendus, mis garanteerib igale mängijale minimaalse kaotuse. Sõltumata sellest, kuidas tegutseb vastane. Filosoof Ernst Bloch jutustab mehest, kes elas üliõpilasena väga tagasitõmbunul. Ühel õhtul aga pages ta erandkorras baari, sest tema majas oli surnu lautsile pandud ja ta ei suutnud sellele mitte mõeldagi. Baaris juhtus ta vestlema võõra mehega, kelle kaudu tutvus ühe tudengineiuga. Tütarlapse meeleheaks siirdus ta õppima teise, väiksesse ülikooli, kus õppimisele ta ei oleks muidu iial mõelnud. Seal esitleti teda ühele ungarlannale, noormees, reisis naise kannul Budapesti, kus tutvus kuulsa filosoofiga, kes innustas teda raamatut kirjutama. Seda koostas a mingi kõrvalises võõrastemajas, kus ta ka kohtas lõpuks oma hilisemat naist.
Raamat räägib Karl Suurest,keisrist ja pühakust. Karl Suur suri 814.aasta 28. jaanuaril. Saint-Galleni munk Notker Kogeleja hüüdis teda nagu Alkuingi ,,piiskoppide piiskopiks". Leopold von Ranke nägi temas ,,maailmarändurit". Ainult kaks inimest on jätnud eurooplaste ajalooteadvusse sama sügava jälje kui tema - Aleksander Suur ja Julius Caesar. Karli hauapaik on siiani täpselt teadmata. Ta suri, olles vastu võtnud püha sakramendi. Tema surnukeha pesti ja pandi kombekohaselt lautsile, kanti seejärel kirikusse ja maeti rahva suure halamise saatel maha. Alguses ei teatud kuhu teda matta, kuna ta ei olnud mingeid juhiseid selle kohta jätnud. Kõik arvasid, et ainus auväärne paik saab olla kirik. Siin pandi ta juba oma surmapäeval hauda. Einhard eksib, öeldes, et Karl ei jätnud oma surma puhuks mingeid juhiseid. 769. aastal andis ta korralduse, et tahab saada maetud oma isa, kuningas Pippini kõrvale. See oli aga 45 aastat vana ja sel ajal oli kuningaresidents loomata
annaabi.ee 
