keskkond, kas me oleme kindlad, et me üldse siia riiki kuulume, kas me jääme siia igavesti elama ja kui siis miks, kas kuskil on ka paremat paika kui see siin? Neid küsimusi on palju ja rohkemgi veel, aga kas kõigile neile on ka vastuseid? Kuna me siin riigis sündisime ja elasime kuni praeguse ajani, siis nimetame seda oma sünnikohaks selleks ilusaks paigaks, kus veetsime meeletult lõbusa lapsepõlve, kus kaklesime oma vanematega, õdede ja vendadega. See paik, kus laususime oma esimesed sõnad, astusime esimesed sammud ja leidsime oma esimese armastuse, need hetked kus nutsime ja naersime koos oma sõpradega. Seda kõike on meeletult palju ja see on lihtsalt liiga hea, et sellest kergekäeliselt loobuda. Need on ju ometigi meie mälestused. Meist keegi ei saa õelda, et just ,,kahvanägude" riik, nagu seda kutsuvad mustanahalised, on täiuslik, aga pole ju olemas ka paremat kohta, kui see - või mis? Nagu ma
toetajaskonnast, kellest osa aastaid meie eest, meile endilegi teadmata, distsiplineeritult hoolt kannavad. Kasvades ja arenedes taolises ühiskonnas, jõuame ühel hetkel mõistmiseni, et meid on jäetud ihuüksinda, me oleme alati seda olnud. Kõige hirmutavam avastus on see, et üksindus, millest vabaneda soovime, on meie endi süü. Kaob toetajaskond, muutume iseenda vangideks. Toimib justkui kahekõne iseendaga- juba lapsepõlvest saati, mil laususime oma esimesed sõnad. Ma olen sündinud ja hakkan kasvama ja arenema nii kaua kui olen leidnud tee endani. Täiuslikku mina ei serveeri kandikul ette mitte keegi. Pean ennast leidma, tundma õppima. Olen kui käimasolev protsess ning veel lõpetamata teos. Luuletaja Gustav Suits ütleb oma luuletuses "Nooruse aeg", et inimesel on aeg antud naermiseks ja nutmiseks, elamiseks ja suremiseks. Elu on aeg, mil õitseda, õnne maitsta ning armastada. Noorelt unistatakse ja arutletakse tuleviku üle
annaabi.ee 
