Kaljundi väljatoodud uurimustest on eriti vähenõudlik John Langshaw Austini käsitlus performatiivsetest lausungitest, mille järgi lausungi kuuldavale toomine ongi teo sooritamine ning tendamissituatsiooni olemasoluga pole seejuures üldse arvestatud. Lavastusest „Life Is Very Hard“ võib sellele teooriale kõrvale tuua näiteks tehniku etenduse-eelse sõnavõtu, mis eeldab küll konkreetse etenduse järgnemist, kuid toimib omaette performatiivse lausungina ka väljaspool seda. Üks rakendatav käsitlus näib veel olevat „sotsiaalne etendus“, kuna sõdade ja poliitiliste muutuste kõrval on seda rakendatud ka võimuvastaste aktide uurimisel, millena võib tegelikult vaadelda ka lavastust „Life Is Very Hard“, mis kujutab ka endast justkui protesti millegi vastu, millele viitavad käsitletavad teemad, nt globaliseerumine ja massikultuur. Asjakohane on ka Kaljundi väide, et pöördumise performatiivsuse poole on toimunud
ütlus) ja alternatiivseteks (esitatakse valikuks õige(d) ja vale(d) konstruktsioon(id)). Lastele esitatakse näiteks korraldused: Leia õiged (valed) laused! Kumb lausetest on õige? Joonista õige lause ette rist! o Lause eristamine teistest keelenditest. Nt toodud sõna või sõnaühend võivad esineda vastusrepliigina dialoogis, mitte kontekstivälise lausungina. Viimast on vaja õpilastele selgitada. Mati sõitis õues jalgrattaga. — Mati. Sõitis õues. o Sõnakasutuse vigade leidmine. NT: Laps kisas vaikse häälega. Õunad said valmis kevadel. Mati pani saali kaela. Järgmine lausepaar illustreerib asesõna kasutamist otsekõnes ja harilikus väitlauses. Malle ütles: "Ma lähen õhtul emaga parki jalutama. Malle ütles, et ma lähen õhtul parki jalutama. Abi: Mis
annaabi.ee 
