elavate maailma vahendaja. Ennustamisel saadud märke usuti ja nendega arvestati. Eestlaste muinasjumalatest on teada vaid üks, keda austati nii Saare-, Viru- ja Läänemaal. Tema nimi oli Taara või Tarapita. Näiteks saarlased hüüdsid teda lahingusse minnes appi. Muinasinimesed oskasid väärilist tähelepanu pöörata kõneosavusele. Sõnasse suhtumine oli loodusrahvastel eelkõige sakraalne. Sõnamaagiat tunti ja kardeti. Tohutut hulka lausumisi, loitse, pühasid sõnu ei tohtinud alati tarvitada, sest nende kohta kehtisid mitmesugused tabud, mida kardeti ja mille võimule loodeti. Sõnaväge mäletati ja sõnadega ümberkäimist õpetati maast madalast lastelegi. Linnused kerkivad Keskmise rauaaja alguses hakati Eesti alal ehitama linnuseid. Sel ajal rajatud linnused püsisid kasutusel enamasti viikingiaja lõpuni. Linnuste juures paiknes peaaegu alati ka asula.
kujundasid küll kreeklased, kuid head oraatorid olid tuntud ja hinnatud juba ammu enne kreeklaste loodud teoreetilist baasi. Vabadel ühiskonnaliikmetel oli sõnaõigus ja probleemide lahendus olenes sageli nende oskusest teisi veenda. Rääkimata üleüldisest austusest ja imetlusest õpetajate, tarkade, lugulaulikute, muistendite ja legendide jutustajate vastu. Sõnasse suhtumine oli loodusrahvastel eelkõige sakraalne. Sõnamaagiat tunti ja kardeti. Tohutut hulka lausumisi, loitse, pühasid sõnu ei tohtinud alati tarvitada, sest nende kohta kehtisid mitmesugused tabud, mida kardeti ja mille võimule loodeti. Sõnaväge mäletati ja sõnadega ümberkäimist õpetati maast madalast lastelegi. Me ei tea täpselt, kui kaugele ulatub nõue kontrollida oma sõnakasutust. Millal juba kehtis karistus sõnutsi kurja jõu juurdekutsumise eest, valetamise või sõnamurdmise eest? Muinasrahvastel oli tuntud väga tugeva väega sõna loits
annaabi.ee 
