117 nr.10:6). [165-320] Ale hällis 165 Seto naka õks no poissi seletämmä, Ale-veljä arotamma! Kui oll´ õks tuu vell´o väikene, maah mar´asuurukõnõ, olli õks tä terräv kui terä, 170 oll´ muudsa kui muna. Ale õks sis imme helläkeist, vell´o maamat, mar´akõist kui hoit´ õks tä Alet väikost, kasvat´ üles kanasõst, 175 kanna õks tä höste kasvatõlli, üsäkirja ülendelli. Ime õks kõõ kukut´ koolilatsõst, hüpät´ paprõpainutajast. Esi õks tä lausi meelestäni, ... Kasutatud kirjandus http://www.folklore.ee/rl/pubte/ee/setu/anne/ale/ale_2.html http://www.folklore.ee/rl/pubte/ee/setu/anne/ale/index.html http://www.folklore.ee/rl/pubte/ee/setu/anne/ http://www.folklore.ee/rl/pubte/ee/setu/anne/ http://www.folklore.ee/rl/pubte/ee/setu/anne/anne.html http://et.wikipedia.org/wiki/Anne_Vabarna
KÜÜDITAMISE MÄLESTUSED Minu heaks vestluskaaslaseks oli sel teemal mu vanavanaema Milvi – Õie (Pruul) Jürisaar sünniajaga 15. mai 1932. Praeguseks on ta vanuselt juba 82. aastane. Sõja ajal oli ta noor tüdruk, vaevu 8. aastane, elas ema, isa ja õe ja vendadega Torgu vallas Mäebe külas Lausi talus Sõrves. 1939. aastal tulid vene väed sisse, siis uut sõda ei olnud. 1940. aastal läks ta kool. Neil õpetaja oli ja sealt hakati ära viima inimesi, ning mu vanavanaema õpetaja viidi ära Kuressaare lossi keldrisse, nende kirikuõpetaja viidi ära ning nende vallavanem ja riigiametis olevad inimesed viidi kõik ära lossi keldrisse, need inimesed on sinna väikse linna peale maetud, mis seal Kuressaare lossi kraavi ääres on. 1940. aastal oli päris rahulik. 1941
annaabi.ee 
