• Sõnamoodustus tegeleb põhiliselt sõnatuletusega ja sõnade liitmisega (= sõnasüntaks). • Sõnamoodustusel on keelespetsiifilised iseärasused. • Leksikaalne semantika (kr. semantikos ’tähendav’) tegeleb lekseemide tähenduste uurimisega. • Jaguneb lause- ja tekstisemantikaks, kuna sõna funktsioneerib alati konkreetses kontekstis • Leksikaalne tekstisemantika Sageli ületavad sõnade viitesuhted lausepiiri, selliseid sõnu uurides tegeleme leksikaalse tekstisemantikaga. Viitesuhete üle lausepiiri ulatumine on eriti iseloomulik deiktikutele, nt. Käisime linnas. Seal oli palju rahvast. • Leksikaalses semantikas eristatakse semasioloogilist ja onomasioloogilist lähenemisviisi. Semasioloogiline lähenemisviis lähtub tähenduse uurimisel keelemärgist (vormist) ja küsib selle tähenduse järele, nt. mida tähendavad eesti keele sõnad hädaabi või kiirabi.
· Otsingumootor sõnavormide leidmiseks. 23. Suulise keelekasutuse erijooni ja -nähtusi võrreldes kirjalikuga. · Süntaks: keskne erinevus suulise ja kirjaliku keele vahel. Morfosüntaks on kirjas ja kõnes sranane. Eneseparandused. Eripärased lausekonstruktsioonid. · Kõnesüntaks: sidendite erinev paigutus, edasilükkamised, ümbertegemised, sulatused, üldlõpp+ seletus, sabalisanudsed pärast lausepiiri, et-otsene kõne. · Partiklid: Annavad teada, mida kuulajal on oodata algavas voorus: ütlen uuesti ümber: et; esitan põhjuse, seletuse: et, kule, vata; vahetan teemat: nii, kule, ota; lähen vestluse peateelt kõrvale: või, ota, ei jah; lähen peateest kõrvale, alustan ümbertegemist, küsin arusaamatu/üllatava asja üle: või, ei jah · Sõnavara: argine ja avalik · Suuline kõne on hoiakulisem, spontaanne, vahetu, valdavalt dialoog (polüloog)
annaabi.ee 
