sarnanema omasõnaga. See võib kaasa tuua rõhu nihkumise esisilbile. Eesti keeles eristatakse kolme erineva rõhulisuse astmega silpe: pearõhuline, kaasrõhuline ja rõhutu silp. Rõhk avaldub eesti keeles vaid suulises kõnes, kirjas rõhku ei märgita. 17. Eesti keele grammatiliste käänete kujunemine 7 Grammatilised käänded on nimetav, omastav ja osastav. Nende põhifunktsiooniks on lauseliikmetevaheliste suhete väljendamine. Läänemeresoome algkeeles oli nominatiiv tunnuseta, genitiiv n-tunnuseline ja partitiiv ta/δa- tunnuseline. Tänapäeval nimetav ja omastav tunnuseta, osastava käändel on tunnus (neli varianti t, d, da, 0). 18. Eesti keele kohakäänete kujunemine. Varasemas läänemeresoome algkeeles olid kohakääneteks latiiv (näitas tegevuse suunda), lokatiiv (näitas tegevuse kohta) ja separatiiv
3) sõnad, mis ei muutu partiklid. Morfoloogilisi muutekategooriaid nimetatakse sekundaarseteks grammatilisteks kategooriateks, kuna need sõltuvad morfoloogilisest sõnaklassist. Noomeni universaalsed kategooriad: Numerus e arv Genus e sugu Species e definiitsus/indefiniitsus e määratus/määramatus Kääne e kaasus Eesti keeles grammatilised e abstraktsed käänded nimetav, omastav, osastav (põhifunktsiooniks lauseliikmetevaheliste suhete väljendamine) Semantilised e konkreetsed käänded on kohakäänded (sisse-, sees- ja seestütlev; alale-, alal- ja alaltütlev) ning erikäänded (saav, rajav, olev, ilmaütlev, kaasaütlev). Neil on oma spetsiifiline tähendus, väljendavad enamasti määruslikke suhteid. Verbide muutekategooriatest on kesksel kohal aeg e tempus. Ajasüsteemi kirjelduses kasutatakse sageli kolme ajalist pidepunkti: praegust e kõnehetke, sündmuse toimumise
annaabi.ee 
