Heleni siia. Nad küll helistasid teineteisele, kuid see polnud see, mida Helen tahtis. Naine käis vahepeal Saksamaal, konverentsil. See tuli talle kasuks, sest ta tahtis olla teistest eemal. Seal konverentsil kohtus ta oma vana kolleegiga Moskvast Igoriga, kes oli ülimalt hoolitsev ja just selline nagu Helenil oleks vaja. Kuid ei, Helen mõtles ikka Lauritsale. Tagasi Eestisse sõites mõtles ta, et võiks Lauritsaga kokku saada kusagil, et mees tuleks vastu vms, kas või korraks, kuid mees ei näinud sellel mõtet olevat. Koju tulles oli naine värskem kui sealt minnes. Teda ootasid kolm last Sander, Saara ja Sandra ning ka ema Maria. Jõulud möödusid rahulikult.
Ragnfrid ja Laurits olid äärmiselt vagad ja jumalakartlikud inimesed, kes 1306. aastal kolisid Oslo lähedal asuvast Follos olevast Metsa talust Silisse, Jørundi tallu, mille Ragnfrid oli oma isalt päranduseks saanud. Jørundi tallu kolides oli neil neljast lapsest - kolmest pojast ja ühest tütrest alles ainult üks laps: Kristiina. Kristiina oli ilus laps, tal olid pikad blondid juuksed ning sirge selg. Oli ilus varasuvine hommik, kui seitsme aastane Kristiina läks koos Lauritsaga, oma isaga ja Lauritsa nelja sulasega esimest korda mägikarjamaale kaasa. Tee peale jäi Konna talu, kus elasid kaks vanameest. Üks neist, Jon, meeldis Kristiinale, sest tema rääkis huvitavaid lugusid loomadest ja ükskord kinkis imeilusalt voolitud ja värvitud rüütli. Teist meest, Sigurdit, aga Kristiina pelgas, sest too oli matnud juba kaks naist maha, kolmas oli käsil ning lubas ükskord ka Kristiina ära võtta. Kirikust põhja pool seisis suur kaljulahmakas, mille ümber
annaabi.ee 
