Seda kasutas ta hiljem meeleldi ettekäändena, kui seisis silmitsi raskete poliitiliste olukordadega. Pärast paarinädalast ravipuhkust pöördus ta Kanadasse tagasi, kus teda 1914. aastal üllatas Esimese maailmasõja puhkemine. Kuigi ta oleks neeruhaiguse üärast väeteenistusest pääsenud, järgnes ta keisri kutsele ja lahkus kiiruga maalt. Mille külalislahkust ta veel aastakümneid hiljemgi taga igatses. Ärasõidu eelõhtul kutsus ta aja jooksul suureks paisunud sõpraderingi Chateau Laurier´ pidulikult ehitud ruumidesse viimasele dineele. Järgmisel hommikul oli Ribbentrop jäljetult kadunud. Suurte seiklustega jõudis ta laevaga Saksamaale. Tema ülepeakaela ärasõidu kohta liigub Kanadas tänini kuulujutt, et ta olevat olnud Saksa spioon. Ribbentropi kaasaegne Jodie Hughson on selles ikka veel veendunud: "Tollal oli kõigil selge, et good old Ribb oli spioon ja et ta seetõttu saigi kiiresti maalt lahkuda. Kõik teised sakslased interneeriti veel samal päeval."
kes ehmatasid, nähes oma nõmmedel Jumalaema kiriku tornide hiiglavarju tantsivat. Hulgused tundsid suurt hirmu ja olid üsna vait. Kuuldi ainult kloostrisse suletud kanoonikute hädakisa, kes olid paanikas nagu hobused põlevas tallis, akende kiiret avamist ja veel kiiremat sulgemist, segadust ja rabelemist elamutes ja Linna Haigemajas, tuule ulumist leegis, surijate viimast rögisemist ja tinavihma pidevat pladisemist vastu tänavakive. Vahepeal olid hulguste peamehed taandunud Gonde-laurier' maja trepile, kus nad aru pidasid. Mustlaste hertsog istus kivipostil ja vaatas ebauskliku hirmuga üles fantastilise lõkke poole, mis paarisaja jala kõrgusel lõõmas. Clopin Trouillefou näris raevus oma suuri rusikaid. «Kuidagi ei saa sisse!» pomises ta. 408 2 4 1 «Vana nõid, aga mitte kirik!» torises vana mustlane jVlathias Hungadi Spicali. «Paavsti vurrude nimel,» ütles üks vana hallijuukse-line irvhammas, endine sõjamees,
annaabi.ee 
