Sajandi teisel poolel hakkasid hernhuutlased oma laulu saateks kasutama ka pille, näiteks kannelt, flööti, klarnetit ja viiulit.39 Samuti võib neid seostada oreli kasutusele võtmisega kirikutes. 35 A. Võsa, Vennastekoguduste mõju, 244. 36 A. Võsa, Vennastekoguduste mõju, 244. 37 R. Põldmäe, Hernhuutlane Christoph Michael Königseer, 179. 38 Toomas Siitan. Koraaliraamaud Eesti- ja Liivimaal. Tallinn 2000, 58. 39 Karl Leichter. Seitse sajandit eestlaste lauluteel. Tallinn 1991, 14. Suur osa maakirikute vanimaist oreleist on teada kihelkondadest, mis olid vennastekoguduste peamised tegevuspiirkonnad Lõuna-Eestis, nagu näiteks Urvaste, Kambja ja Võnnu. Lisaks sellel oli vennastekogudustega tihedalt seotud ka esimene teadaolev eestlasest orelimeister Johann Thal.40 Lauluraamatud Kuna vennastekoguduse jumalateenistustel pandi suurt rõhku laulmise, siis oli koguduse kesksemaks teoseks lauluraamat
Peo lõpetamisel peeti veel mitmeid tänu- ja lahkumiskõnesid. Järgmisel päeval lahkusid peokülalised järk-järgult Tartust ja linn võttis uuesti argipäevase ilme. 14 Kasutatud kirjandus 1. ,,Esimene Eesti üldlaulupidu 1869" (R. Põldmaa, 1969. a.) 2. EE köide 5 (1990. a) 3. ,,Eesti laulupeod" (A Ratassepp, 1985. a) 4. ,,Seitse sajandit eestlaste lauluteel" (K. Leichter, 1991. a.) 15
annaabi.ee 
