Suur pööre Euroopa muusikapildis toimus 1600. aasta paiku. Sel ajal tekkisid kiiresti mitmed uued zanrid, eelkõige ooper, samuti algas solistilise vokaal-ja insrumentaalmuusika ning orkestrimuusika võidukäik. Olulisim on aga põhimõtteline muutus kompositsioonitehnikas: varasema polüfoonia asemele, kus kõik hääled olid iseseisvad ja võrdsed, tuli monoodia stiil, mis väljendub peamiselt ühehäälses meloodias. Uut monoodilist stiili valmistasid ette 16. sajandi lauluseaded: polüfoonilisi laule, eriti neid, kus meloodiana domineeris ülemine hääl, seati umber soolohäälele lauto saatel. 16. sajandi teisel poolel hakkas arenema instrumentaalne soolomäng, kus saatena kasutati mõnd akordpilli, enamasti klavessiini või lautot. Barokiajastul kaotas rangete reeglitega polüfooniaõpetus oma endise tähenduse. Barokkstiil tekkiski algul ühemõttelise vastuseisuna varasemale polüfoonilisele kirjaviisile
ongi kirikumuusika. Palve osta, ülistus kaubale-teenusele ja patukahetsus hiljem tühja rahakotti ja kokkutassitud tarbetut träni vaadates? Kaubanduskeskuste rituaalid asendamas jumalateenistust? Aga kirikumuusikat on koos kooli-, tseremoniaal- ja teraapilise muusikaga liigitatud ka tarbemuusika valdkonda, Toomas Siitan on kirjutanud: ,,Kui muusikalood on alati keskendunud jääva esteetilise väärtusega kunstmuusikateostele, siis koraaliraamatuis sisalduvad lauluseaded kuuluvad pigem nn triviaalmuusika või kirikliku "tarbemuusika" valdkonda." Võib-olla siis ostukäigul kuuldut tuleks võtta kui sakraalset tarbemuusikat sekulaarses pakendis? Kirikumuusikaks võiks pidada siiski väga laia skaalat, alustades Lähis-Ida rahvaste muusikaga kristluse tekke aegadest, jätkates läänekiriku gregoriaani lauluga (mis arenes välja meloodiatest, mis olid kristlaste seas levima hakanud juba Vana-Roomas ning
annaabi.ee 
