Kas ma õpin või käin koolis? "Inimene õpib kogu elu, sureb aga ikka lollina,.." ütleb laulusalm. Sellele vastukaaluks seletavad pedagoogid aga igal võimalusel, et õppides saab targaks. Mida siis uskuma peab? Kas tuleks kuulata õpetajaid, kes üritavad pahatihti tulemusetult, kuid siiski iga hinnaga lapsi koolis käima ja õppima saada või hoopis muusikuid ja nende lauluridu? Pealegi, mida tähendab üldse koolis käimine? Kumb on minu tee? Küsimus, kas ma õpin, on üldine ja enamasti ebavajalik. Ma võin mitte midagi teha ning saada teadmisi, kogemusi, ise seda (võib-olla) teadmata. Enda seisukohalt on hetkel muidugi õppimine tähtsam - arvestades justnimelt minu üpris kehva tervist. Puudumisi tekib palju ja nii ei jäägi muud üle. Õhtud õpikute ja harjutavate ülesannetega on saanud harjumuseks. Teatav rutiin on hea - arendab
Jackson on hiljem öelnud: "Ma sain teda hästi tundma. Ta õpetas mulle nii palju. Ma tavatsesin lihtsalt nurgas istuda ja vaadata, kuidas ta liigub. Ta oli kunst liikumises. Ma analüüsisin, kuidas ta liikus, kuidas ta laulis teda tema loomulikus olekus." Jackson ütles talle: "Ma tahan olla täpselt sinu moodi, Diana." Ross vastas: "Ole lihtsalt sina ise." Jackson võlgnes osa oma stiilist -- eriti hüüatuse oooh kasutamine -- Rossile. Noorest peale katkestas Jackson sageli lauluridu ootamatu hüüatusega oooh. Diana Ross oli seda efekti mitmes oma The Supremesiga salvestatud laulus kasutanud. Muusika ainestik ja zanrid Erinevalt mitmetest teistest artistidest ei kirjutanud Jackson oma laule paberile. Ta laulis helisalvestile, kusjuures laulusõnad olid tal peas.Mitmetes lauludes, nagu "Billie Jean", "Who Is It" ja "Tabloid Junkie", Jackson beatboxis, jäljendades nii suu abil muusikainstrumentide kõla ja erinevaid helisid
annaabi.ee 
