professionaalset heliloojat ning kirjutati palju. Taodeldi rahvuslikkust, mis iga helilooja loomingus isikupärasel viisil väljendus. Toimuvad dzässfestivalid võitsid autoriteedi liidus ja kaugemalgi ning kulmineerusid suurejoonelise ,,Tallinn 1967" nimelise festivaliga. Välismaiste eeskujude eeskujul hakkasid tekkima kitarriansamblid, mis esialgu tõesti küll jäljendamisest kaugemale ei jõudnud. (ibid: 10-11) 1.7. Seitsmekümnendad aastad Esimesel poolel jätkus laululoomise õitseng. Filharmoonia lauluvõistluse kõrvale tekkis ka Eesti Raadio mitmevooruline lauluvõistlus ,,Tippmeloodia". Arne Oidi surm 1975 ja ansamblimuusika kasvav mõju vähendasid klassikalise lauluzanri osatähtsust. Dzässmuusika festivalide ärakeelamise ja orkestripalade vähese tellimise tõttu jäi ka instrumentaalmuusika tagasihoidlikuks. Uut põlvkonda huvitas kõige enam just rokkmuusika. Kasvas ka interpretatsiooni meisterlikkus selles zanris
omandamisel ning romantilise käsitluslaadi kujunemises. Siiski Vilde esimeseks kirjandusliku teose ilmumise aastaks võib pidada 1877. aasta suve. Siis kirjutab kaheteistaastane Vilde oma esimese kirjandusliku katse värssides. See on vaimuliku sisuga, vanematele pühendatud luuletus, kus koolipoisist autor püüab võõrsiloleku muresid hajutada ja ennast julgustada. Selle luuletuse lõppu on algaja autor märkinud oma nime ja laululoomise daatumi. Brunbergide juures tegi Vilde aga päris andunult kirjanduslikke suleharjutusi. Järgmise katsetusena valmis noorel kirjanikul eestikeelne luuletus, mis algas värssidega: ,,Kui juba paistab Rakvere ja tema lossi otsuke". Selles rõõmulaulus kirjeldab Vilde hõiskelises meeleolus oma sõitu koolivaheaja algul Rakvere kaudu vanematekoju Muuka. Siis tekib kirjanikul pikem loomingupaus ja Karjakülas vanematekodus saab alguse tema niinimetatud esimene loominguperiood.
annaabi.ee 
