· Koorilüürika e koorimeelika - Koorilüürikas olid kreeka muistsed folkloorsed lätted üsna sarnased teistel rahvastel leiduvatega esines matuse- ja pulmalaule, hümne jumalate auks, peolaule, laule võistluste võitjate auks.Neid kandis ette rituaalne koor, kes ühtaegu laulis ja tantsis. Koorilüürika alaliigid olid: hümn, ood, epiniikion.Kirjanduslik, so autoriga seostatud koorilüürika sai alguse Spartast ning dooria dialekt jäi selle laululiigiga lahutamatult seotuks ka Ateena poeedid kirjutasid tragöödiais koorile määratud osi dooria murde vorme kasutades. Kreeka lüürika ülistab elu, rõõmu ja armastust, õilsust ja selget mõistust; väljendatakse pidulikku, ülevat meeleolu, kuid lauldakse ka kurbusest. Lüürikas torkab silma eriline isikulisus individuaalse eneseväljenduse mitmekesisus, autorite suur individuaalsus
lauldavat luulet: monoodilist (soololaululine) ja koorilüürikat, mille puhul lisandus tekstile ka tantsuline liikumine. Monoodiline luule oli tundelisema teemakäsitlusega ning erines ka vormilt. See koosnes salmidest e stroofidest. Igal poeedil kujunes välja oma meelisstroof, milles kasutati erinevaid värsivõtteid. Koorilüürika moodustasid matuse- ja pulmalaulud, laulud jumalatele, peolaulud. Koorilüürika sai alguse Spartast, mistõttu jäi dooria dialekt selle laululiigiga seotuks. Koorilauludes kasutati näiteks mütoloogilist ainestikku, osa autoreid oli moraliseeriv, tähelepanuväärseks said ülistuslaulud võitjate, näiteks olümpiavõitjate auks. Hellenismiperioodil omandas luule olulise tähtsuse. Uueks kultuurikeskuseks oli saanud Aleksandria, mistõttu nimetati tollast luulet ka Aleksandria luuleks. Väljapaistvamad kirjamehed kirjutasid kõrgelt haritud lugejaskonnale ning sellest tulenevalt oli luule vihjav, keeruline
annaabi.ee 
