Põhjahänilase pealagi kiltkivihall, põsk mustjas ja puudub hele kulmutriip. Mustpea-hänilase pealagi on hänilase alamliikidest kõige tumedam. (Peksar, 2014) Hänilase keskmine suurus on 17 cm, kaal 18 grammi ning tiibade siruulatus 25 cm. Nagu kõigile västrikele, on talle omane sage saba üles ja alla vibutamine. Vibutab saba siiski teistest vähem ja mitte kogu aeg. Lend on hänilasel madal ja üles-alla lainetav. Lainleval laululennul tundub lind olevat kui nööri otsas. (Peksar, 2014) Joonis 1. Hänilane (http://www.looduspilt.ee/loodusope/?page=liigitutvustused_liik&id=22) 1.2 Toitumine Hänilane on putuktoiduline lind, kelle toidulauale kuuluvad eelkõige kahetiivalised, väikesed ämblikud ja mardikad, aga ka puugid, rohutirtsud ja molluskid. Sageli liiguvad toitudes kariloomade seas või istuvad koguni nende seljas, et sealt siis verdimevaid putukaid püüda.
Nõmmelõoke Nõmmelõoke on üks väiksemaid ja ilusamaid lõokesi, elab hõredates metsades ja nõmmedel. Ta on välimuselt põldlõokesega väga sarnane. Erinevus seisneb selles, et nõmmelõoke on pisut väiksem, pikkus on 160 mm ja kaal 20-25 g, ja ta saba on märksa lühem. Lisaks on linnul peas vaevumärgatav tutike. Nõmmelõokesel on kummaliselt lõtvade tiivalöökidega iseloomulik lainjas lend ning kevadel esitavad isased on ilusat laulu puuladvast või kõrgelt ringleval laululennul. (Ling, R 1980; Elphick, J. Et al 2006 ) Tuttlõoke Tuttlõokesel on terav püstine tutt ja kõver nokk. Tavaliselt näeb teda põllumaadel ja teepervedes, kust ta oma laiu tiibu ja lühikest saba näidates lendu tõuseb. Tuttlõoke on suurem, kui teised lõokesed. Sulestik on hallikaspruun ülapoolel ookri varjundiga ja tumedate tähnidega; keha alapool on ookervalge pugualal ja eesrinnal mustjaspruunide tähnidega. Talvepoolaastal tuleb tuttlõoke sageli külade ja teede ligidale
annaabi.ee 
