Mart Saar oli heliloojana miniaturist. Tema loomingusse kuulub umbes 350 a cappella koorilaulu, 180 soololaulu, 120 klaveripala, 2 orkestriteost ja 2 vokaal-sümfoonilist teost. Mart Saare varane looming oli väga novaatorlik, seotud tolleaegsete moodsate suundade ekspressionismi ja impressionismiga. Uudset lähenemist on tunda eriti tema soololauludes ja klaveripalades, aga ka mõnedes koorilauludes. Teisalt loetakse Mart Saart üheks eesti rahvusliku muusikastiili rajajaks. Keeruliste, "lauldamatute" laulude looja pöördus oma küpsemas loomingus otsustavalt rahvalaulu poole, loobudes moodsast helikeelest. Ta on esimene eesti helilooja, kelle muusika on tihedalt rahvaloominguga läbi põimunud. Koorilaulud moodustavad kaalukaima osa Mart Saare loomingust. Neid on ta kirjutanud kogu elu: esimene teadaolev laul ("Kuu kelmus" naiskoorile) on pärit aastast 1902, viimased on kirjutatud vahetult enne surma 1963. a. Koorilaulude jaoks sai ta inspiratsiooni loodusest ja rahvaviisidest. Juba 1920
umbes 350 koorilaulu, 180 soololaulu, 120 klaveripala (veel on tal muusika lastenäidendile ja mõned vähetuntud vokaalsümfoonilised ja orkestriteosed). Mart Saare varane looming oli väga novaatorlik, seotud tolleaegsete moodsate suundade ekspressionismi ja impressionismiga. Uudset lähenemist on tunda eriti tema soololauludes ja klaveripalades, aga ka mõnedes koorilauludes. Teisalt loetakse Mart Saart üheks eesti rahvusliku muusikastiili rajajaks. Keeruliste, "lauldamatute" laulude looja pöördus oma küpsemas loomingus otsustavalt rahvalaulu poole, loobudes moodsast helikeelest. Saare looming kuulub ajajärku, mil paljud heliloojad Euroopas pöördusid ära üldkehtivast klassikalis-romantilisest helikeelest. Oma juurte otsimine ei tähendanud selle aja muusikas mitte enam ainult rahvaviiside seadmist (st tihti nende sidumist neile olemuslikult võõra harmooniaga), vaid pigem katsetusi rahvamuusikast tuletatud võtetega - rütmide, omapäraste