18. sajandi keskpaiku muutus antiigiteema väga populaarseks. Seda õhutasid arvukad ekspeditsioonid Apenniini poolsaare lõunaossa ja Sitsiiliasse. Tekkis tõsine huvi arheoloogia vastu, algas antiikkunsti mõõdistamine ja uurimine. Eriti tuntuks said Herculaneumi (alustati 1738) ja Pompeji (1748) väljakaevamised. Sealsed leiud ja Rooma ehitiste põhjalik uurimine aitasid itaallasel G. B. Piranesil luua mitmeid vaselõikesarju antiikarhitektuurist. 1753 avaldas prantslane Marc-Antoine Laugier "Essai sur l'architecture", milles ta esitas klassikalise arhitektuuri tekkimise põhjused. Kõik see kokku sai omakorda ajendiks antiikkunsti käsitleva kirjanduse tekkele. Inglise arheoloogid James Stuart ja Nicolas Revett kasutasid reisikirjelduse vormi ("Ateena muistised", 1762), sakslase Johann Winckelmanni teoreetilisem käsitlus avas lähtekohad Kreeka ja Rooma kunsti mõistmisele ("Antiikkunsti ajalugu", 1764), Samuti pidid mingil moel lahenema ühiskonnaelus tekkinud vastuolud. 18
sistlikud kompositsioonid ja tema kaasmaalane Rene Descartes tõstis filosoofias aukohale mõistuse ja loogika. Midagi selle sajandi mõistuspärast korda otsiva inimvaimu taotlustest kajastub ka Vermeeri loomingus. Valdav osa Vermeeri loomingust kuulub üksikute inimfiguuridega interjööri-maalidele. Kuid märkimata ei saa jätta ka kaht omapärast Delfti vaadet, mis kuuluvad kunstniku varasemasse tööperioodi. 21.Klassika ja klassitsism- M. A. Laugier ja J. J. Winckelmann Eksamil on 2-3 küsimust seminariettekannete kohta. Samuti soovitan lugeda õis-is õppematerjalide all olevaid tekste Madalmaade kunstist.
annaabi.ee 
