Enne 20. sajandit oli paljudel kontrabassidel ainult kolm keelt, samas kui viola da gamba perekonna pillidel oli enamasti viis või kuus keelt ja viiuliperekonna pillidel neli. Kontrabassi proportsioonid on erinevad viiuli ja tsello omadest, näiteks on kontrabass sügavam (kaugus kõlakasti pealmise ja alumise laua vahel on märksa suurem kui viiulil). Lisaks, kui viiuli õlad on pungis ja kumerad, siis kontrabassil on need kumerused justkui ära lõigatud ja kõlakast kumerdub laugemalt, nagu viola da gamba laadsetel pillidel. Selline kõlakasti kuju kergendab mängimist moodsa tehnikaga. Ajalooliselt sarnanesid kontrabassid selles osas siiski rohkem viiulile. Kontrabass on ainuke kaasaegne poogenkeelpill, mille keeled häälestatakse üksteisest kvartide, mitte kvintide kaugusele. Pilli päritolu probleem on ikka veel arutluse all ja väide, nagu pärineks kontrabass otseselt viola da gamba perekonnast, pole veel täielikult tõestatud. Ehitus
See kumer külg jäib põhjaks, et põhja alt peaks otste poole palgist natuke vähem maha raiuma. Siis tulevad kanuu otsad veidi kõrgemad, mis annavad sõidukile kenama kuju. Kui toorikutel on põhjakülg määratud, pööratakse toorik ühele küljele ja kiilustatakse see väiksemate puunottidega niimoodi vastu maad, et see tahumise käigus ei pöörduks. Oluline on määrata toorikul 2/5 kogupikkusest, et sellelt kohalt alustada otste teritamist - tüve poole järsemalt, ladva poole laugemalt. Kahe viiendiku pikkuse kohalt jäeb põhja pikikumerus 0,5-1 meetri pikkuses tahumata. Nüüd hakatakse õhukesi laaste maha raiuma. Kumerus suureneb pidevalt ja otsa poole tuleb saagida toorikusse sügavad lõiked, et kirvega saaks suurte halgude kaupa liigset puitu maha lahata. Põhjakumerusi peab tahuma seni, kuni päris otsas jäeb vastasservani 8-10 cm. Ka kanuu küljed tuleb otste suunas kumeralt ära tahuda, aga siin jäeb tooriku teljel päris otsa paksuseks 6 cm
annaabi.ee 
