„Venna maja“ ei lähtu Eesti eramuehituse senistest stampidest, küll aga haakub ümbruskonna 1920. aastateni tagasiulatuva hoonestusega. Eramu kummastavad vormid ei hooli tavaliselt ilusaks peetavaist, pigem kontakteeruvad isetekkelise arhitektuuri kohmakustega. Hoone asub keerulisel krundil, omalaadsel vahealal, millest ühele poole jääb rahulik, valdavalt sõdadevahelisest ajast pärinevate eramute piirkond, teisele pool aga raudtee. Nii püüabki eramu oma punase laudkehandiga mängida kaasa vahel ootamatult elava eramute arhitektuuriga. Hoone konstruktiivne lahendus oli omas ajas erandlik: monoliitbetoonist kontruktsioon, mille ümber on ehitatud puitsõrestikul ning laudisega kaetud
,,Venna maja" ei lähtu Eesti eramuehituse senistest stampidest, küll aga haakub ümbruskonna 1920. aastateni tagasiulatuva hoonestusega. Eramu kummastavad vormid ei hooli tavaliselt ilusaks peetavaist, pigem kontakteeruvad isetekkelise arhitektuuri kohmakustega. Hoone asub keerulisel krundil, omalaadsel vahealal, millest ühele poole jääb rahulik, valdavalt sõdadevahelisest ajast pärinevate eramute piirkond, teisele pool aga raudtee. Nii püüabki eramu oma punase laudkehandiga mängida kaasa vahel ootamatult elava eramute arhitektuuriga. Hoone konstruktiivne lahendus oli omas ajas erandlik: monoliitbetoonist kontruktsioon, mille ümber on ehitatud puitsõrestikul ning laudisega kaetud mügarlik karp. Maja on nii öelda selja pööranud raudteele, mis tagant mööda läheb. Murtud katusega hoone ebatavaline vorm ning silmatorkav punane värv läheb vastuollu modernistliku esteetikaga ning harjumuspäraselt ilusaks peetava elamuarhitektuuriga