järjekordsetes suurtulekahjudes 1775 aastal. Selles tulekahjus hävis enamik kesklinnast, mis oli alles suudetud üles ehitada, vastvalminud puusild üle Emajõe (Pullerits, 2005). 10 Peale suurtulekahju hakati taas linna taastama , senise keskaegse tänavavõrgu asemele rajati uus, mitteolulised tänavad kaotati, enamikke tänavaid õgvendati, lammutati puumajad, mis jäid õgvendamisele ette. 1778 keelati õlg- ja laudkatused ning aastks 1781 olid enamikel majadel kivikatused. Tartu kustutati 1782 aastal lõplikult kindluslinnade nimistust ja valitsejanna Katariina II lubas linnamüüri kive kasutada majade ehitamiseks (Salupere, 2004). 1784 aastal valmis Kivisild ja 1786 uus varaklassitsistlikus stiilis raekoda, arhidektiks J.H.B. Walter (Pullerits, 2005). 19.sajand Sajandi alguseks oli linnaelanike arv tõusnud 3800 elanikuni ja sajandi keskpaigaks oli elanike arv 12400 ja sajandi lõpuks 41000(Pullat, 1980).
tagasihoidlikumad vaesema rahva elamud, on dekoori osas tunduvalt lihtsustunud, äratuntavana säilivad aga hoonete üldtüübid, sellist arhitektuuri on hakatud nimetama aguliklassitsismiks. Sel ajastul välja kujunenud puitelamute tüüpe kasutati ka pärast näidisfassaadidest kinni pidamise kohustuse kaotamist, kuni 19. sajandi lõpuni, seda eriti väiksemates linnades. Hoonetel võivad olla nii kivi- kui plekk-katused, algselt ka laudkatused. Välisviimistluseks on horisontaallaudis, iseloomulikest klassitsistlikest detailidest võib ära märkida poolkaarjad nn. termi aknad, mida sageli kohtab viiluväljadel. Valdavalt on klassitsismiajastu puitkorterelamud ühe- või poolteisekorruselised. Varasemad neist on enamasti rajatud ühele perele ja sageli hiljem mitmeks korteriks jagatud, hilisemad aga juba algusest peale kavandatud korterelamutena, sest linnade arenedes tekkis vajadus väiksemate üürikorterite järele
annaabi.ee 
