SISUKORD 2012 SISSEJUHATUS Käesolev referaat teeb kiire tagasivaate Eesti ajaloos kasutusel olnud ja olevates looduslikest katusekatte materjalidest ning katuse konstruktsioonidest. Seletatakse lahti roo- ja õlgkatuse, pilpa- ehk laastukatuse, kimm- ja sindelkatuse ning mätta- ja laudkatuse ehitus viisid ja tavad. Kõik käsitletavad katuse liigid on omased Eesti puit- ja taluarhitektuurile, mõni vaesemale, mõni jõukamale, mõni varasemale, mõni hilisemale ajastule. Kõige levinum 19'nda sajandi talukatused olid rookatused (ligi 80% ) ja need on tulnud meie kasutusesse mujalt, rookatuseid ehitasid viikingid juba muistsel ajal. Viimased sajad aastad on väga jõudsalt levinud Euroopas ja ka Eestis puitmaterjalidest tehtud katused
põrmugi meeldinud mehe alistuvus mõisnikule. Kirjanik ise nimetab ennast ema universaalpärijaks; ka oma luulesoone ning fabuleerimisoskuse arvab kirjanik olevat pärinud emalt. Noor pere elas algselt, nagu teisedki kupjad, ühes Pudivere mõisa moonakamajas. Igas moonakamajas oli neli ühetoalist korterit, tubadel oli muldpõrand ning üksainus kuue ruuduga aken valgustas ähmaselt tuba. Maja ise oli tahumata palkidest seintega, laudkatuse ja 4 korstnaga. Kubjas Vilde rühmas väsimatult mõisale tööd teha: juba hommikul vara viis ta moonakad mõisaväljale ja lautadesse tööle. Alles õhtuhämaruses vabanes ta oma kohustustest. Palgaks sai ta veidi raha ja moona mõisast, tal oli vakamaa põldu ja tema lehm käis mõisa karjamaal. Just sellistes tingimustes ja sellises ühetoalises muldpõrandaga toas sündis