See valmistati käetugedega kõrgete jalgadega ning rikkalikult kaunistatud seljatugi ulatus istuja õlgadeni. Eriline oli kokkupandav tool, mille prototüübi leiame juba Egitusest. Tuntakse ümara ja neljakandilise kujuga laudu. Ümara kujuga lauad kinnitusid looma käppi kujutavatele kolmele jalale. Neljakandiliste laudadele valmistatijalgade asemel kinnised otsapaneelid, mis olid kaunistatud. Lauaplaate jaotati mustri järgi lainelisteks, tähnilisteks, tiigrilaigulisteks, paabulinnu sulisteks jne. Vähem rikkad inimesed rahuldusid vineeritud lauaplaatidega. Voodite karkass tehti suuremalt osalt kilpkonna või elevandi luuga inkrusteeritud puidust. Kreeka nimetust kline kandval asemel lamati söögiaegadel. Trikliiniumiks nimetati kombinatsiooni, kus nelinurkse laua ümber kolme külge asetati asemed, neljas külg jäi avatuks toitude etteandmiseks.
isiklikult piitsutada, küünistada või nõeltega torkida. Kasutusel olid Indiast toodud võltsjuuksed nind kunstripsmed. Ka kunsthambaid kasutati laialdaselt.21 Rikka roomlase elamus oli mööblit üldiselt vähe. Jõukust ei rõhutatud mitte esemete hulga, vaid väärtusega. Kuna roomlane veetis suurema osa ajast poollamades, siis otsustati erilist tähelepanu lamamisasemetele. Kõrgelt hinnati kalleid lauaplaate, mida mõnel rahamehel oli sadade kaupa. Vastavalt sündmusele asetati lauajalgadele eri lauaplaat.22 Kokkuvõttes võib öelda, et Rooma ühiskonnas ümbritses tegelikult iga „suurt” arvukas juhtimiskeskus, mis koosnes orjadest, vabakslastutest ja klientidest, kel oli eriharidus oma isanda teenimiseks: „Isanda mõistust asendas orjade tarkus.”23 19 Hillar Palamets, Vanaaja kultuurist ja olustikust (Tallinn: 1976), 197.
annaabi.ee 
