Härra Maurus nuusutas teda, et kindlaks teha ega ta naistes ei ole käinud ja seejärel küsis temalt Tigapuu kohta. Kui Indrek oli kõik ausalt üles tunnistanud, siis läks ta magama. Järgmisel hommikul kohtus ta kohe Tigapuuga, kes tõmbas ta ühte kõrvalisse klassi ja hakkas tedasõimama, ja kui Indrek tahtis lahkuda, siis haaras Tigapuu temast kinni, et tagasi tõmmata, aga Indrek virutas talle lahtise käega, mispeale Tigapuu talle laksu vastu pani. Lõpuks sattus Indreku kätte lauaklapp ja ta virutas sellega Tigapuule nii et ta maha kukkus verd peast voolas. Indrek ehmatus ja läks toast välja. Ta rääkis Ollinole mis oli juhtunud ja Ollino läks teda tohterdama. Indrek aga kutsuti jälle direktori juurde, kus teda uuesti üle kuulati, selle peale aga andis härra Maurus Indrekule hõberaha ja saatis ta uksest välja. Indrek läks Tigapuu juurde ja andis lepituseks raha temale. Tigapuu tellis selle eest õlut , leib ja vorsti ja hakkas Indrekuga rääkima. VII
Ja jutt võttis hoogu, nagu hakkaks tal õlu pisut pähe. ,,Ühte pead sa teadma," rääkis ta, ,,sinu päästis ainult see katkine laud, muidu oleks ma su tuimaks löönud. Sest ainult jõud ei aita, peab oskama kakelda. Kaklemine on suur kunst, väga suur! Aga sinust võiks asja saada, jumala eest, ainult jooma peaksid õppima. Siis võiksime kahekesi kas või vaksalitäie välja lüüa. Ja seda pead sa teadma, et kui ma täna oleks täis olnd, siis poleks see lauaklapp mulle midagi teind. Jumala tõsi, mitte midagi! Purjus pea peale ei hakka miski. Anna või terve lauaga pähe. Ainult jalgel võtab pisut tuikuma, see on ka kõik. Isegi Ollino ei tihka mind hästi puutuda, kui olen parajasti täis. Aga teistega -- muudkui natist kinni ja tuuseldab. Vana näitab ja Ollino tuuseldab, sest vana ise kukub näpuga lükkamisest ümber. Tema karjub ainult, karjub ainult suure häälega, nagu ütleks teine jutlust. Aga sest pole midagi, et karjub
annaabi.ee 
