Laienemine toimus kasvatuses aastatel 1850-1870. Maailma kartulipinnast üle kolmandiku paikneb Euroopas. Suuremad kartulikasvatajad on Poola, Saksamaa, Prantsusmaa ( Kartulikasvatus, J.Jõudu, Tartu). Viimastel aastatel on Eesti kartulikasvatuses toimunud mitmeid muutusi. Oluliselt on vähenenud kartuli kasvupind ja kogusaak. Välja on kujunemas suurtootjad, kes on suutelised varustama elanikkonda kõrgekvaliteedilise kartuliga. Antud etapil kasvatatakse vabariigis kartulit ainult lauakartuliks ja vähesel määral ka seemnekartuliks. Praegu puudub Eestis täielikult kartuli kasutamine tööstuslikuks otstarbeks. Avanenud on Euroopa Liidu kartuliturg ning Eestis aretatud ja kasvatatud kartulisordid võivad hakata seal edukalt konkureerima. Tekkiv olukord seab esiplaanile tarbija ja tema eelistused ka kodumaa turul ( Kartul, ilus hea ja kasulik, Jõgeva sordiaretuse instituut ). Kartuli rahvamajanduslik tähtsus on äärmiselt suur, eelkõige seetõttu, et teda saab kasvatada
- värvuse intensiivsuse ja püsivuse, - sisevärvuse kaudu. Eestis hinnatakse väga kõrgelt kollase sisuga kartulit. Värvust mõjutavad: - sort, - kasutatud agrotehnoloogia, - ilmastikumõjud. Keedetud kartulite lagunemine Mõjutab tärklise ja valgusisalduse suhe mugulates. Lagunemist suurendab keskmisest suurem kuivainesisaldus. Kergelt lagunev kartul ei sobi: - lauakartuliks, - salatikartuliks. Passib püreede valmistamiseks. Määrab kartuli kasutustüübi. Jahusus on sordile omane tunnus, mis oleneb: - kasvutingimustest, - mullastikust, - kasvuaja kestvusest. Jahusust hinnatakse nelja kriteeriumi põhjal: - katkikeemiseaste, - sisu kõvaduse aste, - sisu kareduse aste, - sisu niiskus (maitsmisel niiske või kuiv). Kasutustüübid toidukartuli puhul:
annaabi.ee 
