haiglasse vaatama. Asi korraldatakse ära, kuid peale kohtumist vanaemaga poiss põgeneb. Siinkohal jooksevad kaks lugu kokku. Jan ja Silver on ehitanud endale puuonni, milles mõnusalt aega veedavad. Ükskord sinna minnes leiavad nad sealt kellegi eest. Nad jooksevad ruttu kõrvalmajas elava politseiniku juurde, kutsuvad selle kohale ja ise jäävad tema maja juurde. Varsti jookseb keegi metsast välja politseinik tema kannul. Lauahunniku taga redutavad Jan ja Silver panevad põgenikule jala ette ja päästavad päeva. Nagu hiljem selgub oligi põgenik see sama poiss kes noortevanglast põgens. Rain saab varsti vanglast välja ja kõik on normaalselt.
Ta ajas talle koera Tarapita juba esimesel kohtumisel kallale ja ise ainult naeris selle üle. Lõik katkendist: ,,See oli tore," naeris väike noorsand ja tatsutas Tarapita selga, mis kui uss ta käte all keerles. ,,Häbi sulle, Oodo!" manitses aulise tõsidusega väike preili. ,,Meie oleme temale häda teinud ja sina pilkad veel. Kas see on ilus?" ,,Ilus ja mehine! " kilkas Oodo. ,,Paras pimedale. Vupsti! Nagu puhutud üle lauahunniku. Oh, Tarapita, küll see läks libedasti! Hohohoo!" Sammuti oli näha Oodo uhket olekut noorte kokkusaamisel metsaservas. Kus Oodo otsustas, et ta ei taha enam enda märaga ei sõida, vaid proovib hoopiski Jaanuse täkku. Suure uhkeldamise ja teiste eest ära sõitmise tulemusel, kukkus aga noorsand erksa täku seljast ning kaotas teadvuse. Emmi ja Jaanus viisid poisi Prohveti-Pärdi juurde, kus Oodo toibus. Oodo vaatas uimaselt ringi ja kui pilt juba selgem oli kukkus ta Jaanust sõimama.
Seda suurema isuga luusis ta suvel mööda koduseid metsi. III Jaanus oli kümme aastat vana, kui ta isaga esimest korda Lodijärve lossi ratsutas, mille maade serval, nagu juba öeldud, Tambeti talu seisis. Tolleaegne lossihärra, rüütel Konrad Raupen, oli mõistlik isand, kes targast ning osavast Tambetist meelehead leidis ja teda sagedasti laskis nõuküsimise pärast lossi kutsuda. Kuna Tambet ise lossi läks, jäi Jaanus üksipäini hoovi hobuste juurde. Ta istus lauahunniku otsa, pani käed rinnale risti ja jäi uudishimulikult ringi vaatama. Madal paistis temale linna vallide kõrval müür olevat, mis lossihoovi piiras ja mille peal hall vahitorn nagu vanaeit parsil kükitas. Hoovi keskel sirutas peahoone ise hulga nurki, otsi, korstnaid ja tornikesi nagu ähvardavaid kivisõrmi sinise taeva 15 poole. Kitsaste kõrgete akende taga sõelusid inimesed tegevalt sinna-tänna. Hoovis
annaabi.ee 
