pea osavalt ukse vahest sisse. Seda kike tegin ma nii aeglaselt, et mul lks pikalt, enne kui ma sain nha vanameest tema voodis pikutamas. Kaheksandal l libises mu npp kogemata plekkriivile ja vanamees kargas istukile, kuid ma ei pgenenud. Vanamees oli hirmul. Nad olid mlemad nimoodi umbes tund aega. Lasin mne kiire laterna alt vanamehele langeda ja need langesid tpselt tema silma. Mul ji di luudes tarretuma. Hoidsin kiiri tema silma peal ja me mlemad kardsime. Jrsku tmbasin ma laternalt katte maha ja sstsin vanamehe voodi poole. Ta karjatas korra. Tmbasin ta voodi pealt maha ja lkksin voodi talle peale. Ma tegin kindlaks, et ta on surnud ja hakkasin laipa vga hoolikalt peitma. Likasin ra pea, ked ja jalad, siis tstsin les 3 pranda lauda ja paigutasin need tkid talade vahele ra ja toppisin jlle kik kinni, nii et isegi vanamehe silm ei oleks seda mrganud. Kell oli neli ja kui kell tistundi li koputati maja uksele. Need olid politseinikud ,kes
Veel hullem, tihti oli vanamehel lämbumisrefleksid, aju oli korduvalt hapnikuta. Kuud möödusid sedasi ning siis sai mehel mõõt täis, lükkas üleolevuse kõrvale ja läks arsti juurde. Vanale endale üllatuseks oli haavatud uhkus seda väärt. Mees sai jälle magada. Kui pea oli juba niisama hästi kui toas, - aastatetagune vanamees oleks ammu selle peale üles ärganud ning teda tappa püüdev hiilija ei oleks osanud seda oodata – võttis laternalt katte. Püüdis uksehingedel mitte kriiksuda lasta – võttis katte kohati maha, üksainus peenike kiir langes raisakulli silmale, aga silm oli alati kinni. Ta tegi seda seitse ööd järjest, alati kesköö ajal. Aga võimatu oli tööd lõpuni viia, sest see polnud vanamees, kes teda rõhus, vaid tema Kuri Silm ja see ei avanenud. Igal hommikul, kui päev koitis, läks ta vapralt tuppa ja rääkis vanamehega julgelt, kõnetades teda südamlikul
annaabi.ee 
